Reede, 1. oktoober 2010

Luban end vabaks

Heip. Olen viimasel ajal sulle kallis blogi mitmeid kordi mõelnud. Ma tean, et olen sinuga käsikäes käinud mitmeid aastaid, aga viimasel ajal ikka ligadi-logadi.

Asi ei ole selles, et sa mulle ei meeldi. Ja et sa tähtis ei oleks olnud. Oled ikka.

Aga ma tahan, et sa saaksid aru, et mul on nüüd muu elu ka. Mul on pere ja kodu. Mul on töö ja meeskond. Mul on Jumal.

Ma tahan, et sa mõistaksid mind. Ma ei saa ühtki lubadust teha, et ma sulle midagi kirjutaks. Muidu ma petaks sind. Tahan, et lihtsalt teaksid... praegu minust blogijat ei ole.

Ja kui on. Siis ära oota mult enamat. Olen kasvanud suuremaks. Ja igas suuruses lihtsalt kirjutamisele tunde ei jätku.

PS. Me vist kolime majja järgmine neljapäev.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kas see oli vihje, et blogi kirjutavad ainult inimesed, kellel ei ole elu? :P

Anonüümne ütles ...

Kunagi ammu, kui olin noorem ja käisin oma esimestel piiblipäevadel, kuulasin seal Sinu juttu ja mõtlesin, et vot see vend räägib hästi. Sain Sinu jutust julgust ja jõudu, isegi imestan kuidas ja miks? Nendel kolmel päeval oli minu sees selline rahu, uudsus ja kergus, mida on raske kirjeldada. Kuid kohe, kui Jõgeva linna silt seljataha jäi kadus see hea ja uus tunne. Koju jõudes mõtlesin, et kuidas küll see tunne tagasi saada. Googledasin siis Sinu nime, et äkki jutustad kusagil veel, et tuleks kuulama. Aga avastasin hoopis Sinu blogi. Sinu postitusi lugedes tekkis see tunne taas. Muidugi ajapikku tekkis palju tegemisi ja aega jäi väheks, kuid kui mul oli halb päev siis tulin ikka ja jälle ning lugedes sinu blogi oli kuidagi kergem. Ja nüüd, kui ma pole Sinu blogi ammu lugenud, võibolla isegi aasta, tulen ja vaatan, et polegi enam neid pikki inspireerivaid postitusi, on mu meel kurb. Kirjuta ikka vahel midagi! :)