Reede, 11. juuli 2008

Ettevaatust, kuri sõber

Kuna autovõtmete kaotamise saaga jätkub, siis jalutasin täna vähemalt 5 km tööle. Ilus hommik iseenesest, sai rohkematest asjadest arutada Jumalaga (kõrvalvaatajale kindlasti skisofreeniline tegevus)... aga eks kohtasin teel tööle ka paari kurja sõpra.

Kõnnin aiast mööda ja laksti! "Auh, auh, auh!" Võpatan, raputan pead ja tunnen ranitsa all külma higi.

Varsti tuleb uus aed. Käib raksti! Kellegi karvane pea hüppab pooleteise meetri kõrguse aia peale ja hakkab sama moodi lahmima: "Auh. Auh! Auh!!!" Aial on silt: "Kuri".

Eriti räme mu meelest! Kunagi öeldi koerte kohta, et ta inimese parim sõber. Meie varakapitalistliku rahva hinges on aga individualismi pisik, mis need sõbrad defineerinud kurjamiteks. Tänapäeva inimesed ei istuta aedadesse mitte lilli, vaid toovad sinna kihvadega looma.

Ja tagatipuks panevad näoga tänava poole sildi: ettevaatust! Või siis lihtsalt ja lakooniliselt: siin on keegi kuri. Mis mõttega?

Noja, eks piibelgi õpeta, et vara paneb inimesi üksteist kartma. Aga samas, kõigi nende siltide ja haukumistega kaob mul igasugunegi isu kellelegi külla minna. Ka tööle jalutada. Oh, kallid kaasmaalased - mõelgem parem, kuidas hoiatuste asemel külalislahkust jagada. See oleks tunduvalt suurem väljakutse.

Meid siin Tartus ju rohkem kui 100 000. Mõtle milliseid inimesi kohtaks haugatuste asemel!

3 kommentaari:

Maria ütles ...

Koer on minu jaoks eelkõige lemmikloom. Kuid tean ühte kutsat, kes uude koju saabudes nuusutas üle kõik seal olevad inimesed- õnneks oli kogu pere koos- ja pärast seda lubas see kutsa omale lähedale ainult neid inimesi. Pererahvas pidi isegi kahekordse aiaehitama, sest vanad inimesed toetasid talvel nende aiale ja said hammustada. Pererahva jaoks oli ta nunnu ja sõber, aga võõrad pidi tema teelt hoiduma.
Viimasel ajal võiksin endale ka sildi kaela panna- KURI. Ma ei taha telefnile vastata õhtuti ega ka uksest kedagi sisse lasta. Tahan olla oma kodus omaette ja mitte kedagi näha. Isegi parimad sõbrad on hetkel liiast.
Ma ei tea mis edasi saab. Õnneks algas puhkus ja ma ei ole kohustatud mittemidagi tegema. Oma mehe ja lstega suhtlen loomulikult heameelega.
Blogisse pole midagi peale virisemise kirjutada, kuigi tegelt ei tunne ma end halvasti. Lihtsalt midagi ei toimu. Halvad emotsioonid on suuremad kui head.
Ma muutun igapäevaga järjest halvemaks inimeseks. Varsti saab minust erak. ma tunnen, et midagi tuleb muuta. Olen ühtteist ette võtnud, aga midagi jääb puudu. Keegi kellele ma rääkisin endast, võõras inimene, arvab, et ma olen nii positiivne ja kõik on hästi. Ma olengi positiivne. Aga midagi on valesti. Midagi on lootusetult katki. Midagi peab muutuma. Ja kuni ma ei tea mis see on haugun ma võõraste ja tuttavate peale AUH AUH AUH...
Või tegelt hoian neist lihtsalt eemale.
:) ehh läks pikemaks eneseanalüüsiks :). Aga mõte li selels, et ma tean miks need koerad hauguvad. Nad ei taha, et neid segatakse.

ritsik ütles ...

Eiei. Koerad kuulutavad, et sealt algab nende maa ja sa ei või sinnapoole isegi mitte hingata.
Meie Lotte on räige pugeja ja sõber aga parajalt suur ja inimesed kardavad teda isegi siis, kui ta niisama ajaviiteks paar auhi teeb. Tõsiselt haugub ta vaid eriti karvaste ja koledate tüüpide peale:)

maqrada ütles ...

mulle need koerad(kes kõrva näksama ei ulatu) meeldivad, need on ainukesed olendid siin ilma peal, kes mind korraks kestast välja saavad.