Reede, 19. september 2008

Kas last tohib raputada?

Loomulikult ei tohi last raputada. Mu enda ema on lausa anti-raputaja suure suuga. Käib mööda maad ja ilma ringi ning räägib erinevatele naistele, haritutele kui harimatutele, et last ei tohi raputada.

No tore on.

Aga mina olen isa ja mina selliseid loenguid ei saa. Eks ma tõde tean, et mida tohib ja mida mitte. Aga mees nagu ma olen, ärritun ikka kergemini kui naised. Ja vastupidiselt naistele, on minu esimene reaktsioon pigem füüsiline kui psühholoogiline.

Ma olen vahepeal täitsa mures enda pärast.

Teinekord on väga raske end tagasi hoida. Eriti siis kui juba mitmendat päeva jätab väikene armas Wilma mitu unekorda vahele ja muudkui nutab. Ja nutab ja nutab. Siis juba vingub, ja siis jonnib. Aga magama ka ei taha minna.

Muudkui väänleb käte vahel.

Siis ma jätan kõik muu tegevused, annan talle rohkem kui 100% tähelepanu. Toidan ta mitme purgiga täis, joodan talle nii vett kui piima. Vahetan mähkmeid, lähen pimedasse ruumi. Aga tema hakkab täie laksuga nutma. See on selline valus nutt.

Ma lähen meeleheitele. Kogu mu maailm variseb kokku, mitte lihtsalt terve päev, vaid kogu mõttemaailm. Ma olen jõuetu, ma olen väsinud. Ma olen ise ka näljane. Keegi ei näe mind, keegi tunne mulle kaasa. Ma püüan palvetada.

Ja ma mitte lihtsalt ei ärritu selle väikese vingerdaja peale, vaid mul on ka suur kiusatus talle haiget teha. Oh, jääks ta ometi vait. Mul on kiusatus mu kallimat inimest raputada.

Kas keegi mõistab mind? Mul on millegipärast tunne, et ei. Aga kui natukenegi, siis võid mu pärast palvetada. Et ei juhtuks halvimat.

6 kommentaari:

Martin Raud ütles ...

anna purgeeni talle
siis ta enam ei nuta, ja mõtleb päris tükk aega millelegi muule :D

ritsik ütles ...

Mõistan mõistan, Märt, väga hästi mõistan. Minul oli teises toas üks suur padi ja kui kaant hakkas pealt viskama, panin tite kenasti voodisse ja läksin tagusin käte ja jalgadega kogu oma raevu sinna sisse. Kergem sai.
Kui laps on üleväsinud, siis vahel ta võibki jupp aega lihtsalt röökida, nii maandab tema oma stressi. Ega sina seepärast kehv isa ole. Või on ta mossis, et Greta tööle on läinud. Läheb üle. Ausalt.

Liis ütles ...

MA küll veel ei mõista sind, kuid ma võtan su oma palvetesse. Ja Jumal mõistab sind igal juhul! Hoia pea püsti!

m2rtsaar ütles ...

aitäh purgeeni, padja ja palve eest.

Maria ütles ...

Ma mõistan sind. Tean mida sa tunned. Olen seal isegi olnud. Mäletan,e t kui mu lapsed väiksed olid, siis oli uudistes jutt emast kes oma lapse vastu tolmuimejat surnuks või vigaseks lõi. Ma mõistsin teda. Ma sain aru mis selle ema sinnamaani viis. Loomulikult ma mõistsin tema käitumise hukka.
Ma ise käisin neil hetkedel väljas trepi peal rahunemas või nutmas, röökisin patja või ... Tegelikult oli selle kõige keskel keegi kes tuli ja võttis teinekord röökiva lapse ja saatis mind lihtsalt kodust minema. Tavaliselt oli laps isa süles selleks ajaks juba maha rahunenud kui mina riided vahetatud sain.

Anonüümne ütles ...

Tänu jumalale, et ma pole siin ilmas ainuke kes nõnda mõnikord mõtleb ja lisaks sellele pole see vaid emade probleem.Ma tänan sind, et sa need mõtted kirja panid sest see annab mulle palju jõudu ka edaspidi ennast vaos hoida.