Reede, 28. detsember 2007

Aijaiaiaiaiajaa

See ei ole eriti ilus, kui keegi ütleb "Aijaiaiaiaiajaa". Olgu, võib-olla esimest korda on natuke naljakas. Aga kui ikka paneb päevas mitukümmend korda ja ise muheleb seejuures, siis viskab see rohkem kui üle.

Aga kui "aijaiaiaiaiajaa" peaks ütlema väikene beebivõitu tütar. Siis ei ole vahet, kas ma magan, olen pool-unes või ärkvel. Ei ole vahet, kas ta sööb, imeb lutti või vingub. Kui ütleb "aijaiaiaiaiajaa", siis on asi ikka kohe päris naljakas.

Ja aina paremaks see sõnake tal läheb.

Selles on midagi fetišistlikult mõnusat. Üheaegselt on ta armas, teiselt-küljelt kaebav. Siis tundub, et selles on oma annus huumorit, aga ka laulmist. See on senini parim kommunikatsioonijupp, mis ta meile on andnud!

Jõle tore ikka, kui on kõrval üks arenev imepisike inimene. "aijaiaiaiaiajaa". Oi kui mõnus...

Kommentaare ei ole: