Lillekastja muugajaan

Üle nädalati saan kokku ühe mehega, kel on kogu piibel peas. Tegelikult on tal lausa mitu tõlget peas! Ja ta nimi on Muuga Jaan. Temaga räägime sellest-samusest: piiblist. Oleme nagu kaks eesti meest ümber kaheteralise mõõga. Üldjuhul ikka ühesuguse arvamusega.

On reede. Ma olen väsinud.

Jaan kutsus mind täna külla. Elab seal Veerikul, jagades teise kahega korterit. "Kas sa ikka jõuad nii kõrgele ronida?" küsis Jaan kulunud teksadega hoolivalt, enne kui tema poole jõuame. Korruseid on kokku viis.

Ma olen end teiste jaoks tühjaks pigistanud.

Teel sinna räägime Õpetussõnadest ja lapsepõlvest. Tema ütleb, et päris sõna-sõnalt piiblit võtta ei saa. Sest tema näiteks sai kasuisalt palju-palju rihma... ja see võttis turvatunde, ning sellega ka õppimisvõime.

Otsin eluvett.

Kodu on tal lihtne, ja seal loeme piiblit. Jaani silmad säravad, kui saab seda tsiteerida. Minu jaoks on ta parim entsüklopeedia. Korduvalt on ta mu jutlustele andnud lisapadruneid. Sel korral arutame sellest, mida mõjusat rääkida noortejuhtidele "Põleval Pirnil".

Ka mina kuivan.

Palju on meil kirjakohti, aga kuidagi on mu peakolu ringlev. Jaan ütleb, et võib-olla peaksin ma hoopis magama. Aga ma nii tahaks ikka materjali valmis saada! Ja pommitan teda edasi... ning viimaks, kui tundub, et kogu taevas on kinni... küsin, kuhu tema arvab, et ma oma eluga välja jõuan...

Mõnikord piisaks vaid piisast.

Jaan hakkab oma habet sügama. Niheleb toolil. Ta vist mõtleb rängalt, mida öelda. Siis ütleb, et tema tunnetus ütleb... et olen hea inimene. Ja imelik, aga mulle sellest piisas! Jaan on lillekastja - sain sellest sihukese suraka, et rõõmsalt gaasitasin kodu poole.

Olen lilleke rohus.

Säästlik sõit

Iga aasta tuleb meie teedele tsirka 23 000 uut autojuhti. Oh vaesekesed. (ühtekokku on neid koos minu ja sinuga üle 600 000). Öeldakse aga, et kui neist kõigist lepiks 600 omavahel kokku, et "sõidame säästlikult", siis hakkaks ka kõik teised selles linnas nende mõjul teisiti sõitma.

Kes veel ei tea, siis sellise uue autokooli õpetusega nagu "Säästlik Sõit" on võimalik:
a. Linnas sõita väiksema kütusekuluga kui maanteel!
b. Õnnetusi liikluses oleks -35% (Saksa kogemus)
c. Kütusekulu oleks -15%
d. Hoolduskulud oleksid -50%

Kuna minul läks täna diislihind naksti! täna üle 18 eegu, siis tekkis küsimus, kuidas see kõik on võimalik?

Mõned nipid:
1. Kui rehvirõhk on 2,5 asemel 1,7, siis ma pean ostma +8% kütust
2. Iga +20kg asi mu autos paneb mind kulutama +1% kütust
3. Kui ma valin asfalti asemel kruusatee, siis kütusekulu on lausa +30%!
4. Tagurdada tasub sooja mootoriga (enne poodi minekut)
5. Pidurda nii vähe kui võimalik - tuleb kulgeda (pikivahedega)
6. Esimene käik võtab 150 liitrit - tee sellest omad järeldused

Situatsioonipõhine juhtimine

Mida teha inimesega, kes ei ole üldse motiveeritud? Või mida teha sellisega, kel ei jätku pädevustki, ammugi siis veel valmidusest riske võtta?

Või miks on see nii... et kui võtta uus inimene tööle, et ta on kõrgelt motiveeritud, aga aja jooksul, kui ta on üksi jäetud - siis ta hakkab torisema.

Mulle õpetati Iisraelis "situational leadershippi". Nüüd olen avastanud, et see on päris kasulik.

Valus vaatepilt

Üks valusamaid vaatepilte ei ole mitte see, kui keegi jõhkralt kirvega kätte lööb või kui keegi kõigi käest pikki pükse saab. Valus on siis, kui see keegi on sinu oma laps.

Ükskord käis potsatus, ja siis oli vaikus. Ja siis algas nutt. Olin seljaga. Väikene punapõskne Wilma oli madratsilt kõvale põrandale maha keeranud ja lisaks shokile sai kõva laksu.

See oli minule valus.

Üks mees, Dave Patty nimeks, tal on poeg haige. Aga temagi tõdes sama jama, mis mina. Ütles, et ema on võtnud poja kõhuvalu endale üle. Kellest me hoolime, temaga me samastume.

Ühtteist õpin minagi, kui Wilma siin kaubanduskeskuses kinnise nina ja rögase kurguga nutab. Ühtteist minagi.

Kui su kutsumus pannakse...

On ka selliseid päevi, kus su kutsumus pannakse proovile. Huvitav, et Greta seda oskas nii tabavalt telefonitoru otsas läbi näha. Nimelt üks Slovakkia tüdruk tahtis mu kutsumust ära röövida...

Oli nii, et sõitsime linna peal vänniga ringi. Istun rüütlikostüümis (mis mulle nagu ikka, superhästi istus). Kõrval paar slovakki, kellega ühte väga potentsiaalset tulevikumuusikut bussijaama peale läheme võtma.

Tüdruk bussis küsib, et kes mina siis olen ka. Ütlen, et noh, organisatsiooni juhataja. Juhin Eestis rahvuslikku liikumist. Töötan noorte juhtidega.

"Kui vana sa siis oled?"

23.

"Kas selleks ametiks ei peaks vanem olema?"

Mis mõttes?

"Nagu kogenum ja targem."

Teisisõnu, tüdrukule ei jõua kohale, et olen tegija. Ja nõnda ma siis edasi väga ei seletagi. Lihtsalt hakkab vaikselt sees närima...

Hiljem kuulen lugusid, et see kahtleja meelega tüdruk on siin Slovakkias ilgelt tubli nina. Nad värbasid ta meeskonda, kui olid teinud uuringu sellest, kes on kõige rohkem noori mõjutanud isik. Üllatuslikult seesama tüdruk. Tema, kes ka Oxfordi ülikoolist loobus, et saaks siia jääda.

"Tal on anointment (Jumala võidmine) peal," tunnistavad teised. "Ta on midagi väga erilist."

Ja mida rohkem aega edasi, seda rohkem hakkan märkama, kui paljusid inimesi ta enda ümber märkab. Kogu aeg on tal mingi punt ümber, temast peajagu suuremad poisid näiteks. Ja ei ole hetkegi kui ta ei märkaks kedagi, kes üksi on.

Näiteks mõni üksik eestlane.

Ja mina tunnen selle võrra järjest kehvemini. Ning telefonikõnes minu kalli Gretaga läheb mõistatus lahti. Näen, et kui kutsumusega inimene minu kutsumuses kahtleb, ei tähenda veel seda, et mul seda ei ole. Et ta sellest üldse midagi teaks.

Hip-hopp köhija

Magasin täna Slovakkia perekonna juures. Ja kui ärkasin, siis vaatan, et vahelduva eduga käivad mind piilumas kolm eri pikkusega põnni. Kõik kolm olid minu sõbra Drahoslavi järglased.

Vanim poeg Oliver käib lasteaias. Sihuke kõhnapoolsem kiilakas poisiklutt. Juba pursib inglise keelt ja soovib saada hip-hoppariks.

"Ongi nii?" pärin emalt kinnitust.

"Jah. Nii on."

Oliver lebabki põrandal, kõhuli. Lükkab end kätega õhku ja nagu delfiin teeb hüppeid. Pots ja pots. Siis köhib vaiksel viisil röga kurgust. Hüppab veits veel.

Minu jaoks oli armas hetk.

Linn Zilina on meie jaoks slaavi stiili. Suuruselt 85 000 elanikuga. Majad on Tartu omadega võrreldes madalamad. Tänavad on hubased ja taamal paistavad mäed. Olen siin, et koguda Slovakkia meeskonna 15-aasta pikkuseid kogemusi noortekonverentside tegemisel. Olen väsinud.

Tee Tallinnareis targemaks!

Jälle Tallinnaminek. Pooltühja autoga. Järgmine nädal Tallinnast tagasi. Jälle pooltühja autoga.

Samas tean 3-4 inimest, kes käivad samuti 1x nädalas pealinnas. Aga samas, kuna puudub võrgustik ja aktiivne suhtlus nende vahel, siis enamus teevad üksinda sooloreise.

Saaks ju palju odavamalt, kui vaid üheskoos mõtleks, kes-kuna Tallinna läheb?! Arvan, et kui ehitaks üles mingi intranet suhtluse Tartu-Tallinn maantee teemal, siis hoiaksime üheskoos tuhandeid kroone kokku!

Samas saaks 2,5 tundi kvaliteetaega veeta nii paljude sõpradega!

Kes tahab järgmine esmaspäeva pealelõuna tulla minu, Greta ja Wilmaga Tallinnast-Tartu? Mina tahan küll teha Tallinnareisi targemaks.