10-eurone on söödav

Eestimaa majandusmeeste helerohelise unistuse panin nahka. Kõhtu läks latakasuurune roheline rahatäht, kümme eurot. Kokku läks eine maksma: 1 kroon!
Kuidas on see võimalik?
Asi on tegelikult sedasi, et kommipoes "Magus elu" müüakse söödavaid eurosid. "Pull värk," mõtlesin ja kauplesin ühe lehe endale. Veel ostsin kurikuulsaid piimatilkasid (45.- kg) ja ühe jõhkra mao (4.- tk).
Madu jätkus närida üle kümne minuti. Nõnda kaua, et Kaubamaja klienditeenindajad mulle enam naeratada ei tahtnud. Ja piimatilgad on mul praegugi huule all.
Tean, et rikun käesoleva postitusega ühte blogimise reeglit, aga kuidas ma seda jagamata saan jätta?
"Magus Elu" kommipood on Raplas aadressil Viljandi mnt 4. Tartus aadressil Küüni 7.
Lahtiolekuaeg: 9-18. Laupäeviti 10 - 15. Ja öelge poemüüjale, et ta saab ikka haledalt lüpsa...

Kirikus ringlevad silikoonrinnad

Tartu Salemi Baptistikoguduses on müügil kastitäis silikoonrindu. Rinnad on pärit Norrast, Eestisse jõudsid nad humanitaarabi rekkaautoga.
Kinnitamata andmetel on rinnad mõeldud siiski haigust põdenud inimestele. Neile, kel olnud rinnavähk.
Samuti saabus ka eile järjekordne rekka aadressile Kalevi 76, Salemi kirikusse. Sel korral tuli kaup Drondheimi südalinnas asuvast Hotel Britanniast. Müügil on nii toole, diivaneid, kappe kui laudu. Samuti mänguasju ja riideid.

K-uidas raha üle valitseda: Finantsgeeniuse õppetunnid.

K-arvutisalongis olla käive jaanuarikuus nullilähedane, sest inimestel on selleks ajaks raha otsas. Elektrooniliste juppide ja vidinate ostmise asemel tegeldakse pigem küsimusega: kuidas rahaasjadega järje peale jõuda?
Et juhtusin eile Sadamateatris tegema oma suure eeskujuga, finantsgeenius Sirjega intervjuu, siis avaldan alljärgnevalt natuke tema intellektuaalset vara. Neli nippi, kuidas raha säästa ja mõned põhimõtted, mis aitavad aastakümneid olla rahaorjusest lahti.

1. Sõida 85 kilomeetrit tunnis, see on kõige optimaalsema bensiinikuluga
2. Loo vanast toidust uus (sealt tulevadki pannkoogid ja hapukapsasupid)
3. Lülita lambid ööseks välja (naljakas, paljud täiskasvanud ei tee seda)
4. Investeeri see raha edasi, mille oled saanud üllatuse-kingitusena.

Kuigi Sirje on 7-lapse ema, ütleb ta: „Koonerdamine pole kokkuhoid.” Ja rõhutab, et igaüks peab tegema oma valikud ise, muidu pole need enam tema valikud.
„Et midagi saada, tuleb millestki loobuda,” ütleb see cum-laude arst, miks ta haiglavalvetest loobus ja lastele rohkem aega võttis.
„Kui su abikaasal on raske, on tema kõrvalseisjal vaat et raskemgi,” meenutab Sirje aegu, mil ta mees kunagisest Tartu Külmhoonest koondati. „Abielus tuleb toetada ja läbi rääkida, ka majanduslikes asjades.”
Ja takkajärgi veel tsitaat piiblist: „Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.”
Sirje on mu ema olnud 22 aastat. Tean, et need sõnad peavad paika ning et tulid siirast südamest. Ja kes teab, ehk aitavad need põhimõtted ka sind - näiteks osta elektroonilisi juppe ja vidinaid, mis muidu jääks jaanuarikuus vaid unistuseks?

Intervjuu superkokaga

Meedia vahendusel kujutatakse meile alatihti, et parim kokk ei ole mitte abikaasa, vaid emme. Julgen selle stereotüübi müüdiks kuulutada. Tänane intervjuu on superkokaga, Greta Josefin Saarega, kes jagab meile blogi-vahendusel kaks ainulaadset retsepti.

Greta, eilsed Tartu Ülikooli rektorivalimised kukkusid kolinal läbi. Samas, paar tundi hiljem läks ülikooli raamatukogus kõvaks röökimiseks ja aplodeerimiseks. Mis juhtus?
Me Risttee üliõpilastega võtsime osa ööraamatukogu tordivõistlusest. Oli kaks kategooriat, üks kohapeal tehtud tortidele ja teine kodustehtutele. Me võtsime osa kodu-tortide kategoorias. Selles oli neli osavõtjat ja meie võitsime.

Halleluuja! Võitja-tort on nimega Casablanca, ja see retsept on pärit sinult?
Nojah, see on selline kook, mis emme ikka tegi kodus.

Oled alati olnud üks suur tortide/kookide fanatt. Miline on superkook sinu arvates?
Neid on erinevaid tegelikult. Oluline on, et nad peavad vastama ootustele.
Kui on selline vahukooretort, siis peab olema lihtsalt: vahukooretort. Ta ei saa olla kuiv, vastupidi, peab olema piisavalt palju vahukoort. Šokolaaditort peab olema šokolaadi maitsega. Iga tort peab aga keskenduma oma eriomadustele.
Ei tohi unustada ära ka seda, et iga tort olgu magus ja maitsev.

Võidutort Casablanca on milliste ootustega?
See mis ta eriliseks teeb, on see, et ta on päris õhuke tavaline munakook, aga on paks kiht seda muna-valget ja suhkrut. See teeb ta eriliseks.
Mulle ta meeldib (ütleb Greta ja vaatab läbi korteriakna taevasse ja muheleb). Selles ei ole midagi, mida ei tahaks süüa. See tort ei ole kuiv.
Mulle ta meeldib.

Olen sind jupp aega kõrvalt vaadanud ja mulle näib, et paned erilist rõhku ka koogi söömis-keskkonnale. Milline siis on üks õige koogisöömis-keskkond?
Kui süüa kodus, siis söögikoht peab olema puhas. Kuid ka hubased kohvikud on head (Wilde, Pierre). Lisaks puhtusele on oluline ka see, et nõud oleksid ilusad. Ja kohv peab olema kõrval! Ning mitte selline rõve mõru kohv, vaid hea kohv.
Kuigi koogisöömine on ka sotsiaalne tegevus, siis mina näiteks söön kooki ja joon kohvi ka üksi.

Ja nüüd palun Casablanca retsept!

Oled sündinud ja üles kasvanud Soomes. Ja kui tulid kuus aastat tagasi Eestisse, oled meenutanud, et nõudmised siinsetele naistele olid hoopis teistsugused kui Soomes. Mida siis oodatakse Eesti naiselt?
Nõudmised on tõesti erinevad. Eestis rõhutatakse naiste välimust rohkem. Soomes on teisiti. Seal defineeritakse ilu kui puhtust ja stiilipuhtust. Siin on selline naiselikum stiil.
Mõnes mõttes on raske näidata näpuga, et mis täpselt erinev on, aga üldiselt on aru saada, kes on eestlane ja kes on soomlane. Seelikud ja kontsakingad on mõlemal maal, aga neid kasutatakse erineval viisil.
Kui soomes on oluline naiste puhul võrdväärsus, töökus ja rahateenimisoskus, siis seksapiil ei ole seal näitaja.

Õpid arstiteadust, oled ilmselt ka kursis, milline on nõudmiste mõju olnud eestlaste tervisele?
Koolistatistika järgi on näiteks eesti lapsed tunduvalt väiksemad kui skandinaavia lapsed.
Aga eks see ole ka ajalooliste põhjustega (stagna-aeg), aga ma arvan, et viimase 10 aasta jooksul on ka eesti lapsed saanud suuremaks.
Või mis sa ise arvad? Millised olid naised 10 aastat tagasi Eestis?

Ma ei tea, ma ei vaadanud siis naisi sellise pilguga. Aga kui nüüd mõelda, siis need nõudmised välimuse suhtes, kas need seavad nõudmised ka toitumuse suhtes?
See toitumus-teema on naljakas asi. Soomes ja Ameerikas (kus G hiljuti käis) on sarnane lugu: poed on täis rasvatuid ja suhkruvabu tooteid. Ja kui poes käid, siis ostukäru pannakse täitsa täis.
Kuigi ka siin tulevad turule rasvatud ja suhkruvabad tooted, siis Soomes neid rasvavabu tooteid kasutatakse hullult palju.
Näiteks rasvatu piim, Soomes joovad seda väga paljud, siin peaaegu mitte keegi.

Miks see nii on?
No see on üldine rahva tervishoid. Soomes on see olnud väga pikaajaline ja tugev. Just propaganda on väga tugev (anti-suitsetamine, piima joomine). Sellest ollakse teadlikud, kuidas ümbermõõt on otseselt seotud suremusega...
Teadvustatakse eraldi, millised on tervislikud söömisharjumused.

Aga kui sa oleksid Eestis tegemas rahvatervishoidu, siis millised oleksid sinu esimesed soovitused siinsetele inimestele?
Ma ei ole ekspert. Aga ma arvan, et see, mida on vaja, sellega juba tegeldakse.

Ühelt poolt on siis eestlane kahe oga vahel. Meie ilumeel seab nõudmisi kaalule ja tervishoid seab nõudmisi söömisele. Kumba teed pidi siis minna?
See võib olla tõesti raske.
Ma ei usu, et ka ise võin jääda siin iseendaks. Aga ma arvan, et õige on prioriteetida tervist üle ilu. Samas, saab olla ka tervislik ja ilus samaaegselt.

Ja sul on ka üks selline retsept, mis hoiab ilu ja tervist. Pisut ebatavaline supp.
Tegelikult...see ei hoia tervist, ja ilu ka mitte.
Ma arvan, et ta ei tööta. Niimoodi kaalust alla ei võeta. Sest kaalust alla ei võeta kuuridena, vaid elustiilimuutustena.

Mis müütiline supp see siis on, et seda kaalu mõttes süüakse?
On olemas erinevad koolkonnad, kes pakuvad erinevat abi. No see on selline kuuri-koolkond. Selline dieet, et sa sööd suppi nii kaua kui tahad (7-päevaste tsüklitega), mille aja jooksul sööd ka muid asju kõrvale. Alla peaks võtma 4 – 7 kg nädalas.
Aga see on pigem nii, et peale kuuri võtab sama palju juurde. Sest elustiil ei ole muutunud.

Aga siiski, selles supis on aineid, mis põletavad rasvu?
Nad ütlevad, et mida rohkem sa sööd seda suppi, seda rohkem sa võtad kaalust alla. Aga minu teada on seal seller ainuke aine, mis põletab rohkem kui lisab.
Seda suppi võib süüa nii palju kui tahab, aga ma arvan, et on ka mõtekamaid viise.

Näiteks?
Füüsiline aktiivsus, portsjoni-kontroll ja juurviljade ning proteiinide osakaalu suurendamine.

Vot sedasi siis. Aitäh sulle ilus tervislik ja tark superkokk Greta nende nõuannete eest!
Aitäh sulle.

Retsept supist, mida Greta Josefin Saar ei soovitanud:

Dejavu viib ajas tagasi, mõtetes edasi

Läänemandri üks kõige tapvam orkaan sai võtteplatsiks ameerika parimale näitlejale, pakkudes lihtsale eesti mehele mõnusa filmielamuse.
Kui New Orleans sai aastal 2005 tuntuks selle poolest, et seal möllas Katrina, siis aastal 2006-2007 sai ta tuntuks selle poolest, et seal möllas Denzel Washington. Eesti kinodesse jõudis film “Dejavu”.
Pole kahtlust, tegemist on viimase poolaasta ühe parima linateosega.
Maailmaparandamisest armastuseni
Dejavu´s on olemas kõik, mida üks narratiiv peab kandma. On konflikt inimene vs inimene, inimene vs masin, inimene vs loodus, inimene vs Jumal. Üks mu kogudusevend olla lausa öelnud, et see on film, kust saab palju usumõtteid.
Või kui mu füsioterapeudist õde kinosaalist välja astus ja me Tartus, Riia tänaval üle poriloikude astusime, õhkas: “Ma tahaks ka, et minu elu(kutse) võiks maailma muuta.” (Denzeli karakter Doug päästis filmis veidi alla 600 hinge).
Selline film, mis selliseid kommentaare sünnitab, on hea.
Ja kui õrnema soo esindajad peaksid kartma liigseid pommiplahvatusi ja arvutimängulikku navigeerimist, siis ka pisuke armastuseliin jookseb seal sees.
See liin on aga väga kavalalt üles ehitatud – sisuliselt kogu filmi jooksul mees ja naine omavahel ei kohtugi, aga et kinosistuja on mõlema tegelasega pildiliselt kaks tundi silmast-silma, siis emotsionaalne ja südantkriipiv seos filmi lõppkulminatsioonis lööb põrinal tööle.
See on hämmastav, kui mõjus on filmikunsti oskus konstrueerida tundeid! (mis ei tähenda, et armastus oleks tunne)
Irooniline kild
Ja viimaks veel üks irooniline kild.
Nimelt kehastab Dejavu´s psühhopaadist patriooti James Caviezel. Kui sel korral on mees valamas inimesi bensiiniga üle, hoides käes automaadipidemeid ning lõikudes tangidega sõrmi, siis alles aastal 2004 rippus ta ristipuul ja päästis kogu inimkonna hukatuse eest.
Äärmusest liigutakse äärmusesse, nagu öeldakse.

Fast-thinkerist politseinik näitas võimu

Kui jalakäija väikese sebra selga ei roni, siis tuleb kuri politseionu ja laseb oma autosignaaliga prääksu. Nii juhtus minuga.
Olin keset teed. Saarekesel. Selja tagant kuulen, kuidas autokummid sahisevad ja siis peatuvad. Väikene „tuut-tuut” sinna otsa.
„Kas sa ei tunne liiklusmärke või?” küsib ühtäkki sinises mundris politseinik lahtikeritud akna tagant. „Miks sa vale koha peal teed ületad?”
Mõtlen, mida vastata. Jultunult vastu poriseda pole nagu mõtet, tähelepanematu olin olnud ju mina. Aga väga äpu muljet ka ei taha jätta.
„Väga vabandan,” ütlen ja teen pattukahetseva näoilme. Pea pisut kaldus ja nägu krimpsus. „Ma ei tea, miks ma seda tegin.”
„Kas ma pean trahvi tegema?” küsib ta. Pigem retooriliselt. Üks käsi roolil, suu pisut ammuli.
„Ei ole vast vaja.”
„Siis kõnni sebra peal.”
Jääme ühele nõule, sebra olgu minu hobu. Astun ümber ta valge-sinise kapoti ja võimalikult sirge seljaga kodu poole edasi. Ka kohusetundliku politseiniku autokummid hakkavad sahisema.

Nüüd teooriast
Kuskilt massikommunikatsiooni artiklitest lugesin, et mõned inimesed on fast-thinkerid. Sellised kiirmõtlejad, kelle mõttekäigud on juba enne rääkima hakkamist ette paigas.
Fast-thinkerit iseloomustab: kiire taip, vähene muretsemine ja aktiivsus vestluses. Ta näib teadvat kõiki ilma-asju ja tal on kõigele lahendus. Negatiivse poole pealt ehk seda, et teistkordses vestluses pole temaga midagi rääkida ning ta ärritub vastukäivatest teooriatest.
Ma kipun mõtlema, et mina fast-thinker ei ole, aga paljud teised küll. Näiteks see politseionu.
Nüüd aga edasi mõeldes:
Polegi tegelikult vahet, kes-täpselt-kes on. Igaüks on ju mikrotasandil omaette ooper ja ainulaadne loodu. Ehk oleks ausam nii mõelda, et hoopis minu enda jaoks on vajalik panna teisi kastidesse ja mõelda, et ise ma sinna ei kuulu?
Ei meeldi ju ühelegi jalakäijale, kui talle prääksutatakse ja keset laia alasti autoteed pea longu lüüakse. Ja selg tuleb ju kuidagi sirgu saada...

Kuidas saada tähendusrikkaks?

Kui iga meie tegu joonistuks sümboliks, siis millised need pildid oleks? Kui me läheme tööle, siis kas suurde plaani ilmub sinine-koidula, perefoto või näiteks egoredel?
Või kui hommikul üles ärkad ja vannitoapeegli ees uimaselt oma eesolevat päeva sammudeks sead – on see igapäevaelu sümbol valgete hammastega naeratus, võitlus vinnide vastu või hoopis tühjakspigistatud hambapastatuup?
Tegelikult, see küsimus on üsna iidne: miks me elame või mille nimel me töötame? Milliseid tähendusi loome ja väärtuseid toodame (kui üldse)? Kuigi see küsimus on pisut väsinud, on see siiski väga oluline küsimus.
Näiteks ei pidavat ettevõte kaua vastu pidama, kui ta on lihtsalt missiooni-statemendi seadnud. „Firmal on vaja mantrat, ta peab looma tähendusi:” ütleb Guy Kawasaki, maci-evangelistiks kutsutud kommunikaator oma blogis.
Või nagu kinnitab Rick Warren oma ülipõhjalikus elukäsitlusõpikus „Purpose Driven Life”: „Tehes seda, mida armastad, ei pea keegi sind motiveerima...//...Tähendus kaalub alati rohkem kui raha.”
Olgu, selles võime ju ühel meelel olla – et tähendused on tarvilikud asjad ja neid luua oleks õilis ja hea. Aga mis siis, kui me oma elu lõpul ei suudagi vaadata tagasi ühe kaadriga? Kui me ei suuda võtta kokku kogu seda kupatust ja öelda: „Vat see nüüd oligi see, mida tahtsin saavutada!” Mis siis kui meie tegude väärtus ei selgugi kunagi (mis ei tähenda, et seda poleks kunagi olnud)? Kas me siis looksime kõrgejoonelisi väärtuseid?
Üks lugu. Hiljuti oli tartlaste ja üldse eesti keskealiste naiste suurel lemmikul Hannes Kaljujärvel juubel. Vanemuise näitleja sai pool sajandit vanaks ja andis TMK´s intervjuu. Muuseas jutustas:
„Hermaküla stuudios oli meil üks Castanedalt võetud harjutus, et igaühel tuleb ruumis otsida üks koht, kus tal on hea olla. Nii me siis tundide ja päevade kaupa otsisime proovisaalis seda kohta.”
Mõneti naeruväärne, et ka selline võib olla koolitee ja ametiõpe. Aga just see oli üks viise, kuidas teatrimees Kaljujärv õppis oma elutööga tähendusi looma. Castaneda harjutus (iseenesest mitte sugugi tähtsam kui näiteks cornflakeside söömine), on aidanud tal ligi kolm kümnendit luua neid salapäraseid teatriimesid. Ja kas mitte sümboleid, tähendusi ja elulisi emotsioone, mida käte vahele argielus võtta on raske, me otsigi teatrist?
Kuidas küll saaksime ka meie olla tähendusrikkad?