24h suudlus

Eelmine postitus 30-minutist pani kahte keskealist meest mulle täna kirjutama... et ei ole see loogiline, elada elu Jumalaga, aga temaga vaid 30-minutit päevas koos olla.

Mina olen neist noorem ja arvan teisiti. Olen aasta ja pool abielus olnud ning mõistnud, et selleks, et kellegagi abielus olla, ei pea 24h suudlema. 30 minutit musitamist päevas piisab küll.

Sama on Jumalaga. Musidel ja romantikal on oma aeg. Kodutöödel niisamuti.

Kui palju sina oled Jumalaga, intiimselt?

5 reeglit töötajale

Praegu valmistume meeskonnaga maikuiseks juhtidekoolituseks. Oleme märganud, et paljud neist ja meist tunnevad, et on läbipõlemises, üksinduses ja rõõmuta läheduses Jumalaga.

Tänasel plaanipidamisel panime 5 harjumust endi to-do-listi juurde... et vähemalt maikuuks terved oleksime...

1. Iga hommik alusta koos Jumalaga (min 15 min)
2. Keset tööpäeva puhka koos Jumalaga (min 15 min)
3. Lõunasöök on prioriteet
4. Maga öösiti 8 tundi
5. Tegele iganädalaselt hobiga

Kui Eesti oleks inimene

Tasub olla usklik mees

Mis siis teha kui todolistis on:

3 jutlust valmistada
4 miitingust osa võtta
1 õhtujuhtimine
3 projektitaotlust alustada
6 telefonikõne
7 emaili
1 blogipost

Siis on südames rahutus, mis oli näha juba eelmises postituses ("Ebameeldivad öömõtted"). Rahutus tuli südamesse, sest kartsin, et perepäev jääb minu töö pärast ära. Ja ka hingamispäeva ei saa pidada, kuna asjaajamisi nii palju.

Õnneks hakkasin seepeale piiblit lugema ja Kristuse elust abistavaid juhtnööre otsima. Sain sellega selgeks:

1. Kristus on hingamispäeva Issand (temalt tasub õppida)
2. Oli aegu, kus ta otsustas öelda "ei" teistele, ja "jah" üksindusele
3. Kui ka 5000 meest oli vaja toita, ta kasutas edukalt seda vähimat (8 töötundi)

Ja teate! Kuidagi selgeks sai, et sellised imed on usus, kaheksat tundi üle andes, ka täna võimalikud.

Ja nüüdseks, seda postitust kirjutades, olen pidanud nii perepäeva ja tööpäeva! Ja ma olen valmis minema pühapäeva rõõmsa südamega, hingama!

Tasub olla usklik mees.

Ebameeldivad öömõtted

On öö. Ma ei saa und. Wilma ärkas millegipärast ülesse ja siis meie ka. Mõtted läksid kohe töö juurde. Pooleliolevatele projektidele. Rahasummadele. Inimeste puudustele.

Kõik tundub ülepeakaela...

Ei ole nagu aega millegi jaoks. Tean, et need on patused mõtted abieluvoodi jaoks. Need ei lase isegi magada!

Ma vajan kohtumist Jumalaga, kes perspektiivid selgeks seaks. Jumal, näita kui suur ja hea sa oled ning loo mulle uus hingamine.

(jätkub homme...)

Sõit Ardusse maksab sama palju kui Indiasse

Meie perekondlik reis Ardusse läks sama kalliks kui minu onu ja tema naise reis Indiasse. Pull lugu juhtus nii, et lasin naise rooli taha. Ise tahtsin autost töötada ja terve Tartu-Tallinn tee teha rahulikult telefonikõnesid.

Siis aga nabis meid kinni politsei, eraautos. Mõõdupüstoliga. Ja käskis Gretal nende autosse minna.

Tuli välja, et olime kohas nimega Ardu, kus piiranguks 50km/h. Meie kiirus aga oli 93km/h.

"Mulle öeldi, et ma olen Schumacher," tuleb Greta naerdes tagasi. "Maksimumkaristus on 12 000. Aga õnneks see oli esmakordne rikkumine."

Nõndaks saimegi siis kuus tonni. See aga on sama palju, kui onu Peetri ja tema naise reis Indiasse. Njaa... mu kallis isamaa.

Tallinn on nagu vana ema

Huvitav koht see Tallinn, Eesti pealinn. Üks filosoof ütles kord, et see eristub minu kodulinnast selle poolest, et ajalugu on sheibitud mitte eluülemõtlevate venelaste, vaid taanlaste-rootslaste-ja-paljude-teiste rahvuste poolt.

Minu linnas juuakse teed ja tehakse teatrit. Nende linnas tõmmatakse niite ja aetakse äri. Mine sa tea...

Eile oli mul au olla neljas erinevas Tallinna kodus. Kahes eramajas, ja kahes korteris. Aga no mine sa võta kinni, mille poolest nad sarnased olid. Kõigil oma maitse, oma vaade. Erinevad diivanid ja erinevad raamatud.

Ühendas vaid see, et kõigil küsimused Tartu kohta. "Mis te siis seal nüüd ka teete?" Miks me usume, mida me usume. Miks noored. Miks kirik. Kas raske ei ole. Tore et olete, ajage edasi.

Tallinn on nagu vana ema, kes töötab tsehhis õmblemas. Näpud rakkus, et pere otsaga kokku tuleks. Aga meelest on läinud oskus unistada ja mängida, ehitada midagi uut. Aga siis tuleb noor poja, Tartu, ja kumbki jagab oma osa. 

Üks julgustab teist. Teine esimest.

Mul on kahju ainult, et ema nii harva poja tegemistele kohale jõuab.