Esmaspäev, 26. veebruar 2007

Lavalolija needusest: ehk Billy Graham läheks kunagi uhkeks?

Minu meelest pole laval üldse kerge olla. Millegipärast aga arvatakse, et need, kes seal on – neil on ilgelt mõnus, nende päralt on tähelepanu loorberid ja aupaiste prožektorid. Nemad ei vaja mingit lisatoetust... vastupidi, neile tuleb meelde tuletada, et nad liiga edevaks ja uhkeks ei läheks!
Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga mulle teeb selline suhtumine haiget... Ilmselt võtan teemat isiklikult seepärast, et vahest olen ka ise laval, s.t. teiste ees. Kord et meelt lahutada, kord et mõtet jagada.
Mäletan, et aasta tagasi astusin kantslist alla, teenistus lõppes ja kui ma läbi auditooriumi kirikust välja jalutasin, noppis mu üks tuttav kinni. Kõik, mis ta ütles, oli: „Vaata et sa liiga uhkeks ei lähe.”
Ma ei osanud seepeale midagi öelda. Kuidagi maru niru oli. Selja taga oli mitme päeva pikkune meeleheite periood (mis sisaldab tavaliselt juuste kakkumist, küünte närimist ja eksistentsiaalseid kõhklusi). Ja omast-arust olin püüdnud olla nii isetu ja aus kui võimalik.
Aga nüüd seisab mul ees keegi – kes soovitab mul tallata end veelgi. Mis teha?
Eks ma kohmetusin (nagu igasuguse tagasiside puhul mul kombeks ikka) ja noogutasin, ja pobisesin... et ma olen temaga täiesti nõus, uhkeks ei maksa tõesti minna. (Kes seda ikka sooviks?!)
5% mõnus
Võib-olla ma võtan asju kuidagi liiga tähendusrikkalt, aga minu meelest ei ole laval-olek kunagi lihtsalt üks aplausiga lõppev esinemine. Ei ole nii, et sinna minnakse vastutustundeta, julmalt üle peade vaadates ja selleks, et ego buustida. Pigem on nii, et just lavalolija peab end allutama kõigepealt oma sõnumile, enne kui ta saab seda teistele kuulutada. See on 5% mõnus, 95% valus.
Tihti me sellele ei mõtle, aga lavalolija needuseks on see, et ta on oma sõnumiga üks. Kui ta ei usu, mida ta räägib, ei usu ka teised teda. Kui ta aga lakkab uskumast millessegi, mida ta kunagi rääkis, ei usuta teda ka edaspidi.
Seepärast ma mõtlengi, et nii raske on olla laval (ja pärast auditooriumi kriitika all). Need jutlustajad, kes ütlevad, et abielu ei tohi rikkuda – seda ei tohi ju nemadki, kõige vähem nemad. Ja need, kes ütlevad, et raha ei tohi olla isand – oi, kus need alles peavad hakkama end jälgima!
Neil on tegelikult väga suur koorem, mida kanda.
Mõnikord imetlen neid mehi, kes iganädalaselt on valmis seisma teiste ees oma hea sõnumiga. Sest see ei ole lihtsalt nii, et nad seisavad loorberitel ja prožektorite valguses, saades kõigi käest boonuspunkte. Need on inimesed, kes on loobunud olemast iseenda isandad. Nad on teiste teenrid.
Seepärast tulekski olla väga hoolikas enne kui oma sõnumiga neile vastu astuda ja arvata, et ta on või saab olema väga edev, uhke või oma peal väljas.
See teema on tegelikult kriitiline kõigi jaoks. Sest alati on meil valik: me kas kanname üksteise koormaid, või lisame üksteisele koormaid.












PS. Toivo, tänud sulle, et eile meiega oma sõnumit jagasid!

Kommentaare ei ole: