Esmaspäev, 19. november 2007

Kui isal on raske

Eks meil kõigil ole raske. Raske unest ärgata, raske keeruliste inimestega suhelda, raske söögikotti kanda. Raske kummarduda ja raske püsti tõusta.

Mõni ostab selleks puhuks mõnusa tuubi Fastum geeli ja teeb endale platseebot (mänguravi).

Aga sõjaväes fastum geeli ei anta. Kui seal keegi punnib kätekõverdusi teha, käed värisedes ja keha A-kujulisena ja siis ütleb, et "ma ei jõua nii raske on!" siis öeldakse, et kui jõuad seda öelda, siis jõuad järelikult veel teha.

Ja selline suhtumine teeb poisid muskliseks.

Minul on ka praegu raske. Lisaks 40sele töötunnile olen käinud 6-nädalat järjest kõnelemas. Muidu minu jaoks lemmiktegevus, aga kõik mis sellega kaasneb, juuste ja küüntekakkumised, lõputud vasturääkivused enda peas, vetsus istumine, põlvili olemine...

...see on nagu mingi vaimne sünnitus.

Lapse perre tulek on ka koorem. Laps tuleb mõnusalt ühele õlale, teised inimesed patsutavad samuti mõnusalt teisele õlale, aga ühtäkki saab ka kodust töötanner. Kahest saab kolm, ehk meeskond.

Ja lõppu veel ei paista. Minul puudub finaal nagu tähtedel, kes tantsivad. Reedel on hooaja esimene GoingUP. Kui sinna peaks tulema 500-700 inimest, siis mida tean mina rääkida suhetest Vanematega?

Kahe nädala pärast on rahvuslik palvushommikusöök. Kuidas end väljendada 25-minuti jooksul 100le kõige mõjukamale inimesele ja nende partneritele?

Aga kui jõudsin seda postitust kirjutada, siis jõuan järelikult veel tegutseda. Väiksel Märdil paistavad musklid.

3 kommentaari:

Liis ütles ...

Ma palvetan, et sa oskaksid öelda õigeid asju ning et inimesed kuulaksid, mis sul öelda on. Ma palvetan ka sellepärast, et sul seda jõudu jätkuks.

m2rtsaar ütles ...

tänud. ma ikka vajan eestpalvetajaid. täiega, nagu öeldakse.

Anonüümne ütles ...

I wish not concur on it. I think nice post. Expressly the title attracted me to review the unscathed story.