Teisipäev, 20. november 2007

Seisukohad perekonnaseisuametis

Ikka viskab kopa ette kui peab tegema asju, mida plaaninud ei ole. Näiteks tuleb ligimene inimene (võtkem näiteks abikaasa) küljeluu kõrvale ja ütleb "ma olen seda vähemalt kolm korda sulle rääkinud. sa lihtsalt ei ole mind kuulanud."

Minu tänane kopa-ekstra-ülesanne oli otsida Tartu pealt üles perekonnaseisuamet ja vormistada Wilmale sünnitunnistus. Nüüd muidugi hea mõelda, tagantjärele, et küll see oli hea kastist-välja sündmus, kus ma suurendasin -- jee, ma suurendasin oma isaksolemise identiteeti.

Oli üks maja, kus tädike istus arvuti ees. Klõbistas oma keskealiste sõrmedega toks toks toks, aga ilmselt ei teinud seal suurt midagi... Saabusin siis mina ja teatasin, et tahan lapse sündi registreerida. Paberileheke mul käes. "Kas olete abielus?" oli kohe esimene küsimus.

Huvitav, kuidas ta oleks reageerinud kui ma oleks vastanud eitavalt? Vist oleks läinud bürokraatia mõttes asjad keerulisemaks, või ta niisama tundis huvi?... sain paberi, kuhu pidin kirjutama tulevase lapse nime. Sa mõtle! Mina saan panna teisele inimesele nime, mis on ta peamine tunnusvahend kogu eluks! Pastakat kätte võttes tundsin, et just mina olengi kõige õigem inimene Wilma Loviisa nime eest seismiseks... ikka olen eriti tegija mees.

Wilma Loviisa Saar

Tädike ohkas. Luges nime nii- ja naapidi. Siis klõbistas arvutiga. Siis võttis sahtli lahti. Leidis sealt mingitsorti kõvakaanelise eesti sõnastiku ja hakkas näpuga järge ajama. "Mulle see nimi mitte ei meeldi."

Ohkas ja otsis nime: Wilma. "W"-tähte ei ole. Vilma on eesti nimi, raiub naine. Wilma kohe mitte ei sobi.

Ega mul siis muud ei jäänudki üle kui panna oma verbaalsed veenmisvahendid mängu. Rääkisin talle Greta soome taustast (ja soome-rootsi kultuurist). Rääkisin talle suuremast euroopalikumast pildist, sellest, et Vilma oleks teise suguvõsa ja rahvus(te) jaoks hoopis tobedama maiguga kui meile eestlastele Wilma.

"See nimi tuleb ühtlasi Saksa päritolu nimest Wilhelmiina." ja see tundus, et oli tädikesele rohkem mokkamööda. Ja no tore kui vanematel ka ajalooline taust läbi mõeldud -- mitte nii uisapäisa nimeke nagu Ketaslõikur või Klosetimari -- ühesõnaga, roheline tuli!

No eks ta lasi mul veel kirjutada ka seletuskirja (ilmselt kellelegi karmimale ülemale), ja et kogu mu põhjenduskõne oleks ka kuidagi salvestatud... aga sellega asjad laabusid. Teisisõnu, isa Märt Saar tegi oma senise suurima kaitsetöö Wilmale. Topeltveega ilmale.

8 kommentaari:

kukupai ütles ...

Jah, Eesti uus nimeseadus on selline, et ikka igat suvalist nime enam panna ei saa.
Tubli, et ametnikutädile ära suutsid seletada.
Meie Tupsul ka selline nimi, et enamusel eestlastest läheb keel sõlme, aga kuna isa soomlane, polnud probleemi.

Anonüümne ütles ...

Ja see abielus olemise küsimus - sellega on nõnda, et issid üksi saavad lapsele sünnitunnistust vormistamas käia vaid juhul kui nad on lapse emmega abielus. Muidu peab ema igal juhul kohale minema. Vähemalt nõnda ma olen oma abielu- ja lastestaažikamatest sõpradest aru saanud :)

m2rtsaar ütles ...

Kukupai, mis nimi siis Tupsul on?

Kerli, ahaa, tundub loogiline. Sest sinna allkirjalahtrisse kõrvale pidi kirjutama ka selle, et: "Ema on nimega nõus"

Ja elukoht pandi ka lapse ema järgi! No aga kus on struktuurid, millega kinnitatakse isa-lapse suhet? See ju meie meeste jaoks olulisemgi. Kindlasti ka laste jaoks.

reet ütles ...

Isade olemaolu on Eesti Wabariigis kahjuks nii kahtlase väärtusega asi, et isa-lapse suhtest räägitakse ainult kui väga eduliste perede nähtusest... Meil on koolis tõeliselt haruldane see, kui lapsel on täiskomplekt vanemaid, kes elavad koos ja saavad omavahel läbi.

Unknown ütles ...

Hi,

The content of your blog is very interesting. But it seems that your blog is lacking more visitors.
If you want tips on how to increase your blog's visitors, go to http://PopularBlog.co.nr/

Goodluck!

m2rtsaar ütles ...

Oh, Michael Michael Michael...

kukupai ütles ...

Võin Sulle ju Tupsu nime öelda ka - Vuokko Elisabet
Kodus käibel Vuokko, lasteaias Elisabet.

kukupai ütles ...

Ühes korralikus jutluses on olulised kolm asja
1.Vana Testament ehk meie olukord
2.epistel - mida teha
3.evangeelium
retoorika põhitõdede tundmine on muidugi hea, aga Sa ju maäletad: Ärge muretsege, mida öelda, sest mina annan teile Püha Vaimu ja tema õpetab teile kõik.
Kui Sa ise oma kuulutusse usud, siis saad panna ka kuulajad kaasa elama, muul juhul pole ka parimast kõnekunstist abi.