Küsitakse, miks mõned on Jeesuse järele haiged. Üks hea põhjus võiks olla näiteks see, et mees tegi, mis mees ütles. Tõusiski surnuist ülesse. Käisin ta haual. See oli tühi.
Tegelikult on võimalikke hauapaiku Jeruusalemmas kaks. Üks on linnas, Via Dolorosa otsas. Sinna on mitmeid kirikud rajanud oma vundamendi ja kivid, mida saab mõnuga musitada.
Samas on inglased leidnud koha 19.saj lõpul kohas, mis oli algselt Jeruusalemmast pisut väljas. Kellegi rikka mehe haud, kus muuseas oli veel korralik veinipress ja linna suuruselt kolmas veetsistern.
Ja haud oli kasutatud, pisut isegi suuremaks raiutud. Aga tühi.
“What a heck are you looking for? Jesus you are looking for, is not here. He is alive!” oli ühe vana inglise giidi sõnum meile. Mulle see meeldis.
Siin ikka saab asju teada. Näiteks nägin mägedes kitse, sealsamas, kus kuningas Saul Taavetit taga ajas. Ühtlasi võis olla seesama tõug loomaks, kellest inspireerituna Taavet hirve-laulu tegi. Põnev.
Surnumeres on soola 33%. Mõni ütleb, et rohkemgi. Liigutama ei pea. Tegelt väga ei tasugi. Muidu läheb silma ja siis nutad tükk aega.
Ühte asja märkasin veel... Isegi kui siin on inimesi, kes usuvad, et Jeesus tõusis surnuist ülesse, keegi ei usu, et ma abielumees oleksin. Ammugi siis veel ühe tütre isa. Natuke muserdab see. Mis ma pean kuidagi välja nägema, et olla see, kes ma olen?
Ah. Pääasi, et Greta sina pead mind tõeliseks abielumeheks. Ja et sina Wilma ikka mind oma piltidele joonistaksid, suure, musklis ja rõõmsana.
Soolaselt maalt, kitse juurest, haua pealt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar