Tiidrek sai olümpiale

Jess. Tiidrek sai olümpiale!

Mäletan vennas, kuidas sa Tartu tulid ja esimese asjana kiriku kodugrupi üles otsisid. Tuult sulle Pekingisse!

Loe veel: "SLÕhtuleht kirjutab sellest, kuidas Tiidrek Kolgatal jutlustas."

Jälle üks uus inimene! (Nora Hamer)

Mis tunne oleks olla inimese nahas, kes peale oma 50ndaid näeb iga aasta vähemalt 4 uut lapselast? Minu arust on see tervislik, viljakuse ja õnnistatuse märk. Mu õe perre potsatas järjekordne õun, seekord nimeks Nora Hamer (esimene tüdruk neil!)

Ja siin siis on enamus minu õdede-vendade lapsi pildi peal. No, kui sind peaks juhuslikult huvituma, millisesse puusse see meie Wilma kuulub. Kusjuures, kes veel ei tea, siis meie pere vanim, Peep oma naise Annaga... ootavad jaanuarikuus järjekordset järglast!
Tule, sünnita sinagi!

Palun ütle palun

Te ei saa, sest te ei palu. Tuleb tuttav ette?

Või siis... ütle võlu sõna! Ütle "palun"... see on juba kodusem väljend, mida aeg-ajalt ikka kasutatakse. Eriti laste peal.

Sattusin lugema täna ühe langetõbise poisi juhtumit. Ükskord nimelt läks nii, et üks poiss oli maru haige. Ta kukkus hoogude ajal maha, ajas vahtu suust välja, kiristas hambaid ja kangestus. Mitte ainult tema isa, vaid ka ümberolevad naabrid oli tema pärast mures.

Kutsuti kohale A-rühm, kes juhuslikult sealkandis oli. Jeesus ja tema jüngrid. Aga asi ei toiminud. Poiss jäi haigeks, ja rahvas tuli Jeesusele kitule. "Ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle (haigusevaimu) välja, ent nad ei suutnud," süüdistas keegi.

Siis toimus pööre, tegevusse astus Jeesus. Ja täiesti hämmastav kui erinevalt nägi tema! Tegin väikse võrdluse.

1. Rahvas viis haige poisi jüngrite juurde.
Jeesus ütles "Tooge ta minu juurde!"

2. Keegi ütles Jeesusele, et jüngrid ei suutnud tervendada
Jeesus ütles rahvale "Oh uskmatu sugupõlv!"

3. Poisi isa küsis: kui sa vähegi suudad tervendada
Jeesus küsis: "Kui sa usud, siis on kõik võimalik!"

4. Poisi isa palus Jeesust: "Aita mind mu uskmatuses!"
Jeesus käskis kurja vaimu: "Käsin sind, mine välja, ära tule tagasi!"

5. Jüngrid küsisid, kuhu jäi nende tervendamine
Jeesus küsis, kuhu jäi palumine

Kuhu, kelle suhu ta siis jäi?

Kui elaksin uuesti

Sai pisut arutatud selle üle, mis teeks siis, kui teine ära sureks. Kui mina ja Wilma alles jääks... kas püüaks leida uue naise? Kas looks teistsuguse perekonna? Ikkagi alles oma elu esimeses kolmandikus ma ju.

Mõnes mõttes oleks nõme jääda tütartkasvatavaks vallaliseks isaks. Samal ajal kui kõik enam-vähem-õnnestunud paarid viivad lapsi kooli, käivad nende lõpuaktustel. Lasevad endi kodus sünnipäevapidusid korraldada ja viimaks peavad nende pulmas uhke kõne.

Mina vaataks kõrvalt ja ilmselt oleksin kurb. Püüaksin Wilmale seda kuidagi korvata ja viiksin ta tihedamini sööma, ükskõik kuhu. Kindlasti siis Wildesse.

Aga see poleks ikka see.

Kõhutunne ütleb, et kui Greta peaks surema, siis prooviksin oma elus midagi teisiti. Perevärki äkki enam algusest peale ei proovikski? Sest see poleks teisest stardist enam niikuinii see. Kui mul aga oleks korter vanalinnas, külmkapis alati apelsinimahla, iga kuu uus raamat riiulis... ja aega nende lugemiseks...

...ja kui ma siis tihti maanteid kulutaksin ja ka hotellides julgeksin ööbida, ehk oleksin ma ka siis õnnelik?

Kui Greta küsis, miks ma nii mõtlen - sest täna oli ju super perepäev - siis ma ei osanud midagi korralikku vastata. Elu lihtsalt tundub praegu selline üle-eesmärgistatud, tühi-ja-pisut-kurnatud, nagu kõik oleks rööbastes-aga-ainult rööbastes.

Võib-olla on ka asi selles, et tunnen, et nii palju on kaalul! Iga mu otsus on jube saatuslik, ja iga mõttekke võib viia mind kohtadesse, kuhu ma jõuda ei tahaks. Ainuüksi idee moraalsest langemisest paneb mind mitte unistama ja rõõmu tundma, vaid ettevaatlikult oma järgmiseid samme sellel elunööril astuma.

Aga ma ju ei ole mingi akrobaat. Lihtne inimene rahva seas, koos naise ja lapsega.

Ettevaatust, kuri sõber

Kuna autovõtmete kaotamise saaga jätkub, siis jalutasin täna vähemalt 5 km tööle. Ilus hommik iseenesest, sai rohkematest asjadest arutada Jumalaga (kõrvalvaatajale kindlasti skisofreeniline tegevus)... aga eks kohtasin teel tööle ka paari kurja sõpra.

Kõnnin aiast mööda ja laksti! "Auh, auh, auh!" Võpatan, raputan pead ja tunnen ranitsa all külma higi.

Varsti tuleb uus aed. Käib raksti! Kellegi karvane pea hüppab pooleteise meetri kõrguse aia peale ja hakkab sama moodi lahmima: "Auh. Auh! Auh!!!" Aial on silt: "Kuri".

Eriti räme mu meelest! Kunagi öeldi koerte kohta, et ta inimese parim sõber. Meie varakapitalistliku rahva hinges on aga individualismi pisik, mis need sõbrad defineerinud kurjamiteks. Tänapäeva inimesed ei istuta aedadesse mitte lilli, vaid toovad sinna kihvadega looma.

Ja tagatipuks panevad näoga tänava poole sildi: ettevaatust! Või siis lihtsalt ja lakooniliselt: siin on keegi kuri. Mis mõttega?

Noja, eks piibelgi õpeta, et vara paneb inimesi üksteist kartma. Aga samas, kõigi nende siltide ja haukumistega kaob mul igasugunegi isu kellelegi külla minna. Ka tööle jalutada. Oh, kallid kaasmaalased - mõelgem parem, kuidas hoiatuste asemel külalislahkust jagada. See oleks tunduvalt suurem väljakutse.

Meid siin Tartus ju rohkem kui 100 000. Mõtle milliseid inimesi kohtaks haugatuste asemel!

Tagarääkimine

Ma ei ole küll suur keeleekspert, aga on minulgi hetki, kus ma hambaid tugevasti üksteise vastu surun ja keeldun kaasa rääkimast. Seepärast, et mul on allergia tagarääkimise vastu.

See on vist mulle kaasa antud. Vanemad panid paika ka külalisi, kui keegi köögilauas kedagi tagantpoolt mürgitas.

Huvitav, mis oleksid asjad mida inimesed sinu puhul räägiksid? Mis neid segadusse, hirmu, närvi ja meeleheitele ajab?

Kõik tegelikult teavad, et selline asi ei ole ilus. Aga mu meelest, mida lobisevam on suu ja sõnarohkem kultuur, seda rohkem meist ka räägitakse. Teinekord päris õudne mõelda, mis kõik inimesed selja taga teha võivad!

Ma saan aru, miks see tagumiku taga rääkimine nõnda ahvatlev on... see on ju otsekui leevendus ja teraapia su haavadele! Südamepuistamine. Ja kui teine veel kaasa noogutab, siis see kui sotsiaalne jooming. Aga nagu ka alkoga, nõnda kaob ka selle uim ja hiljem tuleb peaparanduseks teinegi täis rääkida...

Tagarääkimine ei ravi kedagi.

Nojah, ehk on ka erandeid? Õigustatud rääkimisi. Kuidagi peab ju maailma asju saama arutatud ja eks vanematelgi ole vaja vahest omaette magamistoas arutada lapse arengut.

Iseasi muidugi, kas nüüd ühtäkki kõik me lapsed on.
Ja kas mitte meie ole hoopis teiste lapsed?

Väikesed asjad

Räägitakse suurtest asjadest. Et suured autod on lahedad, suured mõtted on sügavad. Suured musklid on kihvtid, ja suured tissid on ligitõmbavad. Suured portsud on "megad" ja suured ostukeskused on "hüperid".

Mulle aga tundub, et hoopis väikesed asjad on need, mis meie ümber tantsu kargavad. Enamus asju meie elust on väikesed.

Ja just väikesed asjad on need, mis teevad me päevast päeva. Hea päeva ja musta päeva.

Ma täna kaotasin autovõtmed ära. Kaotasin umbes 3 töötundi ja lõunasöögi. Sain stressiune, pahura tuju ja hunnikuteviisi mõttetuid mõtteid.

Suurus ikka loeb. Eriti kui asi on väike, aga sinu jaoks suur.

Heategija võlg

Kui on pulmad või mõni muu suurüritus (nagu sel nädalal, 3 tükki), siis ikka hakkavad silma tehnikamehed. Mitte seepärast, et nad hellalt ämbrisse astuks, vaid seepärast, et nad end alati ribadeks teenivad.

Sõidavad masinatega varem kohale. Tõmbavad juhtmed ühest kohast teise. Saunde tsekivad ja programmi jooksutavad. On õhtujuhtude käepikendused. Ja viimaks, kui kogu pralle läbi, ja kogu tehnika uuesti karpidesse ja kärudesse organiseeritud...

...siis viimasena platsilt minema lähevad. Ja vaikselt higi pühivad.

Samas on igal tehnikamehel ka oma maailm. Ja mis sest et tal on alati võimalus teha heategusid. Tundub, et mõnikord on tema heateod hoopis kuriteod.

Kui kodused talle helistavad, küsivad, kus ta nii kaua on. Keda ta nüüd sel korral aitab?

Või kui sel teenijal on sõbrad abis. Siis ju eriti räme kuritegu. Siis ei jääda mitte heategijale võlgu, vaid siis jääb hoopis heategija ise tervele hunnikule lähedastele kordades rohkem võlgu. Ei ole ta mingi heategija.

Doktor ja laagrijuht

Praegu on kiired ajad. Tore, sest nagu ka üks kaunis-tore mees ühes videos ütleb: "käes on hapukurgihooaeg". Minul õnneks mitte. Olen Jõgeva noortega laagris.

Seega oleme Gretast eraldi nädalakese (jälle). Eks see on osati ka hea aeg, sest see õpetab mind temaga tähelepanelikumalt ja suurema fookusega suhtlema (nii palju kui saame ühendust hoida).

Aga tore on see, et ta saigi residentuuri sisse! 6 aastat ülikooli+1 aasta lapsekasvatamist on jõudsalt edasi arenemas... on täiesti võimalik variant, et Greta hakkab sügisest Eestimaa kõrva-nina-kurke urgitsema.

Mina aga veedan suve laagrilippude all. Teeme kokku 5 laagrit, olen veel osa 2-st. Väike pilt siis ka teile. Kel huvi, saab lugeda Jõgeva English Campi kohta läbi ameeriklaste silmade Dave Blacki blogist. Ta on selle laagri USApoolne meeskonnajuht. Tõsi, peamiselt blogib ta naine:)