Reede, 12. september 2008

Ma kardan sind, Püha Vaim!

Kui sa oled minu blogi sõltlane, siis eks on sulle juba ammu selge, et ma ajan palju usujuttu. Nii noh, omas kontekstis. Täna aga pean taaskord tunnistama, et pole ma nii hea ühti. Ja nii nagu miljonid teisedki blogijad, võtan end taaskord alasti...

Ma kardan säärast tegelast nigu Püha Vaim.

Ikka vahest on õudsavõitu. No nagu nende vaimudega ikka. Kuskil ikka kummitab. Mõnikord kummitab kirikus, nii et inimesed värisevad ja räägivad uskumatuid asju. Mõni inimene räägib kohe nii võõras keeles, et mõtlen, mis maale ma sattunud nüüd olen...

Meid on õpetatud vaime kartma. Tont seda võtku! Ja ma tean, et tegelikult nii teda piiblis küll ei kirjeldata.

Millised pildid tekivad sul kui mõtled Pühale Vaimule? Kui tugevasti värised sina?

8 kommentaari:

Maria ütles ...

Minul näiteks ei teki mingit pilti.

Liis ütles ...

Püha Vaim on tuvi, mis Jumal saatis Jeesusele ja ka meile. see on minu arust vinge. Aga samas tekitab päris suurt aukartus. Värisema veel siiski ei ole pannud. :)

m2rtsaar ütles ...

inimesed saavad olla ka kas Püha Vaimu täis, ja ka tühjad. miskipärast (tead sa miks?) on paljud inimesed temast tühjad.

Mare ütles ...

Mina arvan, et Püha Vaimu mahub inimese sisse niipalju, kui inimese ego (v uhkus?) talle ruumi annab. Mina näiteks kardan ära anda täielikult kontrolli enda üle, kuigi tean, et peaksin seda tegema. Umbes sama asi nagu Jumala usaldamisega - me kõik kristlased teame, et peaksime usaldama Jumalat kõiges, aga kui palju seda praktikas ka tehakse?

Maria ütles ...

Küsimus: Kas Jumala uskumine pole mitte iseenda uskumine?
Jumal see oled ju sina ise, sinu elustiil ja seetõttu peaksid sa ju Jumalat- kui iseennast usaldama?

annimanni ütles ...

Märdi küsimusele tahaks vastata:
tunnen, et püha vaim armastab, on soe, on intelligentne, on püha ja vooruslik, on kannatlik kuulaja ja kaaslane, on võlur... ja alati jääb suur ruum müstilisusele.
Usun, et ei saa kunagi lõpuni mõista Püha Vaimu. :)
Aga hea on, et Püha Vaim on.
Mariale ütleks:
mina tunnen, et mida rohkem usun Jumalasse, seda rohkem avastan ja usun ka iseendasse. Ent mõlemal juhul on tegemist usu ehk psühholoogia keeles uskumuse/veendumusega, mis ma usun, et juhib inimese elu, väärtushinnanguid iseenese, maailma ja tuleviku suhtes.

m2rtsaar ütles ...

Maria, kirjutaks pikemalt, täna kahjuks ei jõua.

Jumala uskumine ei ole iseenda uskumine. Jumala tundmine ei ole iseenda tundmine. Vastasel juhul on minu jumalaks mina ise. See on aga küll üks õnnetu koht, kus maanduda.

Kindlasti uuri, mida on Kristusel öelda Jumala ja Isa, iseenda ja Püha Vaimu kohta.

Tiia ütles ...

:);)

http://ratastooli-tiia.blogspot.com/2008/11/teine-auhind-lheb.html