Kolmapäev, 25. veebruar 2009

Iseseisev kelgutus

Meie rahvakirjanik Kivirähk on peitnud oma ussisõnade romaani salajase unistuse. Tulla nagu nukitsamees metsapiirile ja vaadata, kuidas eestlased üheskoos kiiguvad või ringtantsu astuvad. Ikka rõõmsalt ja üheskoos.

Ja mitte üksi kuskil koopas, onnis või urus.

Eile ma tundsin sama tunnet. Läksime sõpradega Tartu külje alla Vapramäele. Kohta, kus metsikud mäed. Parklas oli terve rodu autosid. Saabuvaid ja minevaid kelgutajaid. Mõnel käes termos, teisel tünnitäis liha või karbitäis kukleid.

Ja lõpuks olime vaatega lumeorgu. Täiel rinnal lasid nii suured kui väikesed mäest alla. Isegi minu reserveeritud abikaasa Greta lõi laialt naerma kui kelguga alla jõudis. Mõned grupid sõitsid suure kilekotiga, teised olid otsekui suguharud ümber leekivate lõkketulede.

Tundsin, et tahan neid inimesi tunda. Võiksime olla kõik üks rahvas, mina nende ja nemad minu.

Ja siis tuli Tiit perega ja kui ta mäe otsa jõudes rahvahulka nägi, küsis: "Ohhoo, kas Risttee jagab suppi?" Tabavalt küsis, sest tore ju oleks. Tore, kui meie rahvas ühte usku oleksid.

Tean, et eelmine generatsioon on proovinud kommuunitunnet läbi kommunismi. Ja see ei õnnestunud. Olgem ausad, idee oli hea, otse piiblist. Kahju ainult, et Marx oma kristliku nooruse maha jättis ja sellega tegeliku Jumalariigi tuuma kaotas.

3 kommentaari:

Kirsika ütles ...

See blogi oli vot (Y) NII hea!! :) Käisin ka sõpradega Vapramäel muideks... kahju, et teid ei kohanud sääl :)

Anonüümne ütles ...

väga hea ja ilus blogi. Väga ilus, ilus ilus.
ilus on ka isamaa, mis maa mis maa.

m2rtsaar ütles ...

kanäe kui julgustavad kommentaarid on viimasel ajal tulnud. aitäh teile. Märt, seekord kevadpealinnast Türilt.