Pühapäev, 9. august 2009

Quo vadis, Märt Saar

Kuhu lähed, Märt Saar. Ma ei tea, tõesti ei tea. Mulle tundub, et need kaks viimast aastat on olnud väga olulised. Sihukesed rasked ja õpetlikud. Olen õppinud vaimuliku töö ABC´d, aga nüüd justkui Jumal tahaks, et võtaksin abirattad alt...

...ja läheks teistsugustele rööbastele.

Minu töökoht on Koma. Varustan noori juhte täitma Kristuse misjonikäsku. Aga millegipärast on viimasel ajal väga paljud hakanud ütlema, et on võimalik, et ma ei teeni oma andides. Olen näinud, et organiseerida ma ei armasta ja meeskonna-inimene ma iseenesest ei ole.

Ma tahaksin, et mu kutsumus oleks tsementi valatud, aga nii see ei ole. Tean, et esmajärjekorras tähendab kutsumus Jumalale järgnemist. Aga nii nõme on talle järgneda, kui näen vaevu vaid ühe küünra ettepoole.

At nunc vado ad eum, qui me misit, et nemo ex vobis interrogat me: "Quo vadis?".

1 kommentaar:

ave ütles ...

Väike laps,kes on vaevu ise küünra pikkune, ei näe nii kõrgele kui on vaja. Ta haarab kinni ise säärest ja läheb. tihti teadmatusesse, sest kogemus ju nii tillul puudub. Aga midagi muud ei jäe ka üle ju, kui hoida oma rusikaga nii tugevasti kinni kui võimalik ja usaldada. usaldada ka siis kui tee tundub auklik ja keeruline. Aga isa ei jätaks kunagi oma tillukest auku.
See on tõotus ja veel missugune!