Laupäev, 27. oktoober 2007

Eesti meeste turg

Meil kõigil on võimalus minna vaatama, millised on eesti mehed ja nende autod. Tuleb lihtsalt sõita ummikus teiste järel autoturule ning hakata ringi vaatama. Liigud läbi värava, paned kindad kätte ja astud keset šaslõkkilõhna ja surisevad mootoreid edasi...

Ma ise käisin vaatamas, milline on siis mu ameerika sõber seal (vere poolest küll iirlane ja sakslane) ja kuidas ta oma autot (rohelist bemarit) müüb. Ikka naljakas oli see.

Tal oli külm. Seisis seal käed taskus ja mütsike peas. Autol on pesemisjäljed, väikesed mullikesed siin seal. See oli armas. Autod ei ole tegelikult üldse tema ala, aga ta oli nii väga vaeva näinud... kirjutas tuuleklaasi alla sildi "osta auto kiirelt ära. tahan raha ruttu saada." -- aga nii kui üks mees seda nägi ja siis naerma hakkas, võttis ta selle ära. Asemele pani sildi "Paku midagi". Jälle väga armas!

Craig on ta nimi. Ta müüb autot 15 000 krooniga. Kedagi lüpsta ta ei taha. Lihtsalt perebuss on remondis ja see nõuab jõhkralt raha. Kodus on pere, kaks poissi ja minu õest naine. Võib-olla elavad nad siis 3nädalat ilma autota. Aga Craig on rõõmus kui saab poolgi summast.

Ta oli juba kaks korda palvetanud seal autos, et Jumal tema väikest diili õnnistaks. "No ma loodan, et ta vastab."

Siis hakkas meil Gretaga külm ja jätsime hüvasti. Ta jäi sinna üksi autosse istuma, mütsike peas. Eks ta siis oota seal edasi neid eesti mehi, kes näevad et suure mehe sees on lahke süda ja ei, kedagi lüpsta ta taha.

Juba homme ta jutlustab kirikus rõõmust. Me teeme koos 4-nädalase ja väga elulise seeria "Rõõmuabi 1863". Ja loodame, et sinna tulevad ka eesti mehed, olgu siis autoga või ilma. Tühjade kätega me neid igatahes ei jäta.

Kommentaare ei ole: