Esmaspäev, 16. aprill 2007

Käisin günekoloogi juures

Minu teine visiit. Ja kindlasti mitte viimane... Panin jooksuga Toomele, tõmbasin sünnitusmaja puise ukse lahti, sealt registratuuri, siis koridoripingile ja viimaks... ja lõpuks ometi, günekoloogi juurde!

Olen seda päeva oodanud väga kaua. Minuga on kaasas mu rase kaunitar Greta Josefin.

"Vanuseks... Kaksteist pluss null," loendas doktor Moks oma keskealise sõrmega märkmikust nädalaid. Nojah, seda tean isegi. Eelmine kord oli ju 9+0. Seda kutsutakse aritmeetikaks.

"Kas ultrahelisse saab?" tunneb Greta huvi. Mina veel rohkem.

"UHsse täna ei saa. On juba kinni," vastab doktor ja täidab pabereid. Nujaa... väga jama! Ma nii ootasin seda kohtumist!

Kuskil kõhuõõnes on üks väike ilmakodanik. Ujub ringi, täiesti üksinda. Nagu astronaut, kes toruga kinnitunud mu naise pannkoogukujulise platsenta külge. Ta on nii väike, et ma saaksin ta oma pöialde vahel katki litsuda... Loomulikult ma ei tee seda...

Ta on kas poiss või tüdruk. Ma ei tohigi mõelda kumb. Saan pahandada. Mõtlen siis, et vahet pole, aga kindlasti isasse. Ja seda ei saa keegi mulle ette heita. Sest nii ongi! Pisike ilmakodanik, kindlasti isasse.

Tal on tänaseks kõik luud moodustunud. Kujutad sa ette? Ma olen teda elus vaid üks kord näinud, ja siis ka läbi suurendava monitori. Aga nüüd, kõik luud-kondid moodustunud!!! Mõtle korra -- inimese suurim luu on reieluu. See on tal praegu 5 millimeetrine. Nagu MSNi väikene mehike all paremas nurgas. See on tema suurim luu!
Aga kõige väiksem... kõige väiksem, on kuskil kõrvas, see trummipulgake. Ja see on tal ka välja kujunenud! Mõtle! Kui imepisike peab see olema. Praktiliselt nähtamatu...
See paneb mind õhkama ja ohkama: küll see väikese inimese meisterdamine on alles täppistöö. Ei seda teeks ükski juveliir.
Ent ometigi ta on seal, kuskil kõhusopis. Ta ujub ja muutub iga päevaga aina ikka aina suuremaks... Ja kui ta on valmis, siis varsti oleme koos. Küll me siis naeratame...

Võimalik, et tal on mingi haigus. Double-testi pole Greta veel teinud (see kahekordne vereproov). Samuti pole me näinud ta kuklavolti. Selle pealt võib lugeda, kas tal on Downi-sündroom. Kui volt on suuremavõitu, siis on tõenäosus 1-250st. Mis siis, kui tal ongi midagi puudu, või siis, ülearu? Mida me teeksime Gretaga?

Mitte midagi ei teeks... Ja ma tean, ma ise pole kõige õigem ütleja. Olen ju terve koolipõlve teinud nalju downimoodi inimeste üle. Aga nüüd otsustasin, et näen asju selgemini... Rumalus oleks näha temas downi ja mitte last. Täppistööna valminud inimlaps.

Mõned ütlevad, et see kõik on rumalus. Et ma pole ettenägelik. Pole kunagi olnud, ega hakka ka olema. Et ma jätan liiga palju lahtiseid otsi... usaldan ei-kedagi või siis ei-kedagi-sarnast-Jumalat. Ja samas panen kõik uksed kinni, miks piiran oma vabadust? Kulutan energiat tühjadesse kohtadesse? Miks lubada naisele olla temaga surmani - nii kaua kuni ta läheb paksuks, kortsuliseks ja viimaks haigeks. Temast ju lahutatakse nii pea kui asi läheb valusaks. Liiga valusaks. Ja laps, teda ei osata niikuinii kasvatada... Eriti veel nii noorelt. Elame ju endale, või mis?

Ma ei tea nüüd. Mina arvan teisiti ja valin ikka raskema tee... Olgu see minu elu Erna retk.
Ja kes teab - ehk ühel heal päeval tuleb seesama, poiss-või-tüdruk, aga isasse, siiasamma blogisse ja leiab siit eest, midagi suures plaanis nii vähetähtsat, aga temale nii väga olulist... Et siis, kui temal alles reied 5 millimeetrised olid ja tema muud ei teinud, kui astronaudina Greta kõhus ujus, siis mina juba hoolitsesin tema eest. Teiste ees.

Mina armastan oma last.

Näen teda järgmine nädal (24. aprillil) teist korda.

3 kommentaari:

Aivar ütles ...

aiai, tauninaljad pole kristlasele kohased :p

m2rtsaar ütles ...

intrigeeriv t2helepanek, Aivar!

Kui k2ituda vaid kohasuse j2rgi, j22b inimesest endast alles v2ga v2he.
...ja kui ma 6igesti olen tajunud, siis just see on yks argumentidest, miks 8eldakse, et kristlaseks ei maksa hakata (killib isiksuse).
Ei pruugi...

tauninaljad tuleb l6petada siis, kui saab aru> miks.
(kuigi, eks on ka asju, mille m6istmiseni ei kyyndi...ja asju mille tegemataj2tmist argumenteerida pole vajalik)

alati ebat2iuslik,
m2rt

Ott ütles ...

Downi sündroomidega inimeste naljadega tuletasid ühe asja meelde.

Istusin ühe inimesega Harjumäel ja tegime lolle tauni-nalju. Naersime kõhutäie ära ja vaatasime pilvi.

Siis järsku ütlesin, et tegelt pole see meist ilus, et me naerame asjade üle, milles nad pole süüdi ja see, et nad sündisid sellisena...lihtsalt, nad ongi sellised. Nagu iga inimene on erinev, on ka nemad erinevad aga nad on veelgi erilisemad.

Mulle vastati, et jah, me oleme ikkagi kõigest rumalad inimesed ja see pole meie vabandus.

Naljakas, kui keegi teeb seltskonnas tauninalju, siis lähen närvi ja hakkan inimese kallal nokkima ja tooma välja, kui nõme ta on tegelt, kui ta teeb midagi sellist.

Samas, see lause jäänud kajama mulle mõistusesse - ikkagi kõigest inimene.