neljapäev, 2. august 2007

Tantsivad torud

Istun autosse. Sajab vihma. Juba teist päeva järjest. Kallab ja kallab... libistan pleieripilusse teise plaadi, peale joonistatudpunane sild. Ja hakkan kuulates roolima. Kallab vihma, ja et heli on põhjas, siis jämedaid noote niisamuti.

Valgusfoorid nüristavad, eriti kui tead, et teed tunnitööd ja iga minut on sinu kahjuks. Ees ja taga näed uimerdavaid soome hõbehobuseid. Nad on loomult ettevaatlikud... ja ilmselt ei mõtle nad rahast nii tihti kui mina.

Kui heli on põhjas, siis laul ulatub kontideni. Sellisel viisil haarab muusika ka mind. Aga miinuspool on see, et ei tunnegi, et oleks vaja käiku vahetada. Ning mõne aja möödudes, äkki juhtud nägema seierit, mis osundab tõigale, et mootoripöörded on põhjas, ja juba ammu aeg vahetada teine käik millekski muuks. Näiteks 4ndaks.

"Thank you for healing me," laulab Matt. Pruunide juustega muusik. Saan aru, mida ta selle all mõtleb, aga "Ei haaku minuga". Ees seisab paarikilomeetrine viimane sirge ja möödun mõnest jokutajast. Mis te jokutate?

Osati on autosõit kui väljaelamine. Sisseaetud emotsioone, tihtilugu just frustratsioone, ajad summutitorupidi välja. Tossuna saadad eilse päeva kibestumised pilvede poole. Meenutad ebameeldivad kolleegi, cati-meest, kes ei taha torumaterjale tuua... ja vajutad gaasile lisa.

Ning pahandud ka enda peale, sest mis elu see sul on, kui 24h jooksul on vähem kui tunnijagu rõõmu. See väärib enesepiitsutust! Mõtlen ja tunnen nii,
kuigi tean, et väärastunult.

"Fearfully and wonderfully made," jätkab britt laulmist. Teeb häälega ilusaid vigureid, stuudios on antud lisa, aga enam see ei häiri. Ta vist laulab sel korral beebidetegemisest. Ikka kristlikult ja taavetilikult. Mulle on need mõtted tuttavad.

Aga-oh-elu! Parkimisplats on täis autosid. Minu koht ära võetud... nii palju kui mul siin üldse on tekkinud Oma koht... pigem olen lihtsalt üks odavavõitu pereautoga ja eesti registreerimismärgiga tööline. Kellega väga ei räägita.

Isegi torumaterjale ei taheta tuua. Slow down, slow down... dont work so fast, ütlevad nad.

Leian endale uue koha. Kuhugi suure lombi sisse. Täiesti parkla D nurka... mis tähendab, et mitte ainult ketsid, vaid ka riided saavad korralikult märjaks, enne kui garderoobi jõuad. Jälle on põhjust olla pahane. Nii pahane.

Hakkan tagaistmelt juba võtma kilekotti, kus võileivad ja mõned vanakestele mõeldud kuivikud, kui äkki. Jään kuulatama. See on Matt, kuulangi teda...

"How could they say that there is no God?"

Ta küsib seda mitu korda... "How could they say that there is no God?"

Mjah. Olen viimastel päevadel kohanud mitut inimest, kellel on Jumalast poogen. Ja kes seda rõhutatult väljendavad. Naeruvääristavalt ütlevad, et mis sest Kurtide kõrvadega jumalast ikka. Ta ebaloogiline. Mõrtsukas. Ei mingit jumalat! Lihtsalt faktor sinu ajus.

Vaatan aknast välja. Mossis alahuul läheb töllakile. Ma imestan. Näen seal üht keskmise suurusega meetripikkust toru. See veereb, edasi-tagasi. Siis pikk samm edasi. Siis sammuke tagasi. Ta tantsib!

Hoolimata sellest, et vihma sajab, ja temal puudub oma koht, omade seas. Taktimööda veeretab ta ülistust. See läheb muusikaga kokku.

Mõtlen, et kuidas küll nii, et täiskasvanud Mina. Mina, kes viimase aasta jooksul kogenud korduvalt imesid. Tundnud rõõmu saadud kingituste (jah, ka töö üle), et nii kergelt lähen vihmaga kaasa. Lasen end vastu asfalti suruda, ja unustan piiskades tantsida.

"How could Märt Saar say that there is no God?!"

Kuulan loo lõpuni, ja hakkan astuma. Teel garderoobi poole näen veel üht toru. Küll pisut väiksemat, aga samuti ilma kohata. Temagi tantsib.

Sel päeval ennast piitsutada polnud vaja. Torud tantsisid mind rõõmsaks.

7 kommentaari:

Maria ütles ...

On õnn rõõmu tunda väikestest asjadest.

m2rtsaar ütles ...

Ja teinekord kurb kui suured asjad j2tavad kylmaks...

kukupai ütles ...

Aga elu ju pisiasjadest koosnebki, kui neist rõõmu ei leia, ei leia suurtest ka.

Maria ütles ...

Märt, kui laual on poolik veega klaas, kas see on siis pooltühi või pooltäis?

m2rtsaar ütles ...

Kui laual on pooliku veega klaas, siis mina mõtlen, et kes joogi joomata jättis.

Kui klaasile on jäetud ka ebamäärased huulejäljed, siis tegu on Mayaga.

Maria. Minule positiivsetest m6tetest ja yldse m6tete suunamisest ei piisa. Mind teeb k6ige r66msamaks t6de, ka siis kui see on minu vastu ja valus. Ja see panebki mind kysima, mitte kas vähe v6i palju, vaid kelle ja milleks?

Olen Amelie tyypi, aga asjade taga usun end nägevat Jumalat.

Maria ütles ...

Kas sulle tundus et suunasin sind positiivsuse suunas?
See polnud eesmärk omaette. Aga mõte on ju hea.
See oli lihtsalt küsimus.
Ja sa vastasid mu küsimusele põhjalikumalt kui oskasin oodata.

m2rtsaar ütles ...

nii on
nii on