Toolile istub Eesti Naine!

Tänane külaline on täiesti tavavine Eesti naine, kes ütleb, et ei taha saada kibestunud ja virisevaks vanamutiks. Küll aga on ta naelutatud kohvi, raamatute ja kellegi muu külge... Tule istu toolile, pool-anonüümne naine! Oled teretulemast!

Kes sa oled?
Olen üsna tavaline Eesti naine, kes töötab põhiliselt meeste seltskonnas. Töövahendiks on sõna ja käed. Iseseisev, iseteadlik, tüüpiline emalõvi.

Kuidas sa sündisid?
Seda ma ise muidugi ei mäleta, aga räägitud on, et emal jäi ilusal südasuvisel päeval pesupesemine seepärast pooleli. Ja veel on räägitud, et ma olevat olnud väga tõmmu, mustade juustega. Ema on valgenahaline linalakk ja ämmaemandad olevat kooris imestanud – mis mustlane isa siis on?
Tean ka seda, et olen armastuse laps ning see armastus kestab siiani – mu vanematel on kuldpulmadki juba peetud.

Sinu pere ja muud loomad?
Praegusel hetkel koosneb pere minust ja mu täiskasvanud pojast, meie kahest kassist ja superilusast krantsist nimega Sir William. Vahelduva eduga figureerivad majapidamises ka mu kaks tütart oma kaasadega ja kaks tütretütart.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Sõltun jätkuvalt kohvist, raamatutest ja headest inimestest.

Räägi üks kurb lugu
Kui see just kurb peab olema…
Meie eelmise koeraga juhtus nii, et tal tekkis lõualuukasvaja, mis päris hullusti välja ka paistis. Arst ütles, et lõigata kahjuks ei saa, aga kuni loom kenasti sööb ja mängib, poleks vaja teda magama ka panna. Üritasime siis looma elu nii mugavaks teha kui võimalik. Aga keegi suvaline tüüp helistas loomakaitseseltsi, sealt lendas paar tibi kohale, räuskasid ja lõugasid mis kole, süüdistasid meid kõigis seitsmes surmapatus ja jooksid naabrid ka läbi, et aru pärida, mis inimesed me küll oleme. Olid valmis kohe arsti kohale tooma, et koer magama panna. Meie oma tohter imestas, et ma politseid ei kutsunud, mul oleks selleks täielik õigus olnud. Paar nädalat hiljem pidime oma lemmikuga tõesti lõplikult hüvasti jätma, aga saime seda teha pereringis ja meie tohtri südamlikul toel.

Lemmik raamatutegelane?
Miss Marple

Millised laulusõnad on sul peas?
Neid on palju ja mitmes keeles. Paar lemmikut: Ainult päev …, Mis tunneb hing… (leiduvad KLPR-s), Käime katuseid mööda (Smilers)…
Aga viisi ma ei pea.

Kes/mis sind närvi ajab?
Inimesed, kes arvavad, et ainult neil on õigus ja kõik teised eksivad.
Igasugused nõmedad arvamused puuetega inimeste kohta.

Kelleks ei taha saada?
Kibestunud ja virisevaks vanamutiks

2 tõde ja 1 vale enda kohta (mitte selles järjekorras)
¤ mu isiklikus raamatukogus on üle 20 000 raamatu
¤ mul pole kunagi midagi selga panna
¤ ma ei armasta kokata, kuigi teen seda päris rahuldavalt


Järgmine lugeja istub toolile 19.augustil. Kellega tegu on, pole veel teada, sest kirjakest pole saabunud. Küll aga saab ta olema põnevusega oodatud!

Sinagi oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"


Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Ihauurija punapea & vaimulik Toomas

Juhtus nii, et ihauurijast punapea ja vaimulik nimega Toomas sattusid külg-külje kõrvale. Täna, aadressil http://blog.tr.ee/. 1 tõstis üles plakati "kuidas naises iha tekitada" ja 2 rääkis "kirikukohvi kasulikust mõjust".

Irooniliseks teeb asja see, et mõlemad rääkisid justkui puhtjuhuslikult kohvist. Täpsemalt, selle mõjust naistele.

Ent kui vaadata milliste inimestega on tegu, siis vähem kui pooleminutiline sirvimne nende blogides näitab, et sotsiaalsel maastikul on kumbki ühe ääreala esindaja. Vastandid.

Toomas uurib Jumalasõna, kutsub inimesi üles armastama ja filosofeerib kristluse teemadel. Punapea on aga noor naine, kes peaasjalikult arutleb provokatiivsetel seksuaalsuse teemadel.

Ja eks vahest ikka juhtub, et kaks kontrastset sõnumit saavad kokku. Ka näiteks valimisplakatitel. Juhusliku möödakäija ajab see eelkõige muigama. Nii minugi.

Punapead võib näha üsna tihti oma pealkirjadega blogide tippudes.
Toomast aga SLõhtulehes, üllatuslikult. Positiivselt tsiteerituna!

Samuti, eks tule ka tõdeda, et kumbagi blogi on vaeva ja hoolega vorbitud. Ning on, mida sirvida.

Nende blogid:
"Toomas nigola diarium"

"Punapea kroonikad"

Orkutis leidub rassismi

Eesti suurim täiskasvanute suhteportaal Orkut ei jää teismeliste Ratele alla. Kui ühes leidub lastepornot, siis teises viiteid rassismile. Vähemalt mõne kasutajanime all.

Vaatluse alla tuleb mr Negro (nimi muudetud, sugu samaks jäetud).

Alles ta kuulus kommuunidesse nagu: filosoofi uni, teoloogi uni, jutlus... ja kaua aega tagasi see polnud, kui portfooliofoto oli lihtsast pikajuukselisest eesti mehest, kes soome fotolaagris võrkpallivõrgu taustal pilti teinud.

Möödusid aga mõned kuud, ja tegelane loobus kogukondadest. Jäi truuks vaid ühele - chocolate (šokolaad).

Šokolaadivärvi on ka uus kasutajapilt. Tõsi küll, hoopiski mitte enam iseendast, vaid suurte valgete silmamunadega mustanahalisest naisest.

Lähemad inimesed aga mr Negrole kriitikanooli ei saada. Scräpp-bookki on jätnud väikene õde meenutuseks read: "Super lahe neeger sul! Kui ytlesid et sul on negro pilt ylesse pandud siis tulin kohe vaatama!". Samuti on kommenteeritud üks Ene: "sa oled kõvasti päikest võtnud, nii suvine jume :)".

Üheltpoolt aitab Orkut enda identiteeti kujundada. Samas peaks olema ettevaatlik, et teiste identiteedile liiga ei tee. Eriti sellisel teemal nagu rassikuuluvus. On ju reiditeema, rahvuseküsimus ja soolised eelistused niigi õrnakesed meie praeguses Eestis!

Mr. Negrol on 117 fänni. 288 sõpra. Ja ta ütleb, et tema lemmikmuusika on vaikus.

Kuid sellise käitumise puhul... Vaevalt, et seda vaikust kauaks jätkub!

Rassismiteema blogides:
"Kas eestlane on rassist?" (31. juuli, 2007, Blood Shot Adult Commitment)

Varem Orkuti teemadel:
"Tänapäeva reporterid on teismelised" (14. juuni, 2007)
"Orkutis testitakse sõprust" (5. juuni, 2007, RT blogis)
"Passiivselt Orkutis populaarseks" (29. märts, 2007)

Toolile istub Pirita Ott!

Selle pühapäeva külaline on Pirita Ott. Ta on noormees tunnistamas üles oma põhisõltuvused ja ühtaegu mõtisklemas, et mis siis... mis siis, kui ta poleks Jopsi ja Rutsiga külg-külje kõrval üles kasvanud, vaid oleks näiteks kajakas. Teretulemast Pirita Otile... tule istu toolile!

Ma olen Ott. Passi järgi. Ise pean suhteliselt tavaliseks inimeseks, kes püüab olla õnnelik ja elada
südame järgi.

Samas, mõnikord ma unistan, mis siis oleks, kui ma oleks näiteks kajakas või keegi teine - näiteks Hiina keiser, siis ma küsiks endalt, kas ma oleks see sama Ott, kes ma praegu olen?

Vastus?

Loogika ütleb, et ma pole, aga unistuste juures ei loe loogika. Seal loevad unistused.

Kuidas sa sündisid?
Olen sündinud Pelgulinna sünnitusmajas.
Nagu teate, on see Tallinna üks väike osa.
Nii ma olen ka elanud terve elu Tallinnas aga kõige armsamas linnaosas - Pirital.

Sinu pere ja muud loomad?
Meil on väga isane perekond. Mul on kaks vanemat venda ja kaks poolvenda, ka vanemad. Nii ma olengi pere pesamuna. Loomi on läbi aja olnud mitmeid ja palju. Kasse ja koeri, sest meie pere tegelikult armastavad loomi. Kuna ema ja isa tahavad maale elama minna (kus isa juba elabki), siis on enamus loomaaed seal.
Hetkeseisuga kaks koera - Joosep ehk Jops ja Rudolf ehk Ruts. Koerte ja kassidega oleme kasvanud külg-külje kõrval üles ja nad on hetkel siiamaani mulle väga olulised.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Kohvi on üks minu sõltuvusi. Õigemini, ta on igavuse peletaja. Kui pole eriti tegevust, siis joon kohvi ja kui on tegevus, siis ei joo kohvi. Samas, osaliselt pean tunnistama, et blogimine on väike sõltuvus. Aga muidugi ei ütle ära ka šokolaadist.

Räägi üks kurb lugu
Olete näinud väikeseid lapsi haiglates, kellel on vähk ja nad naeratavad kõige puhtamaid ja elurikkamaid naeratusi?!
Ja kasse-koeri, kes tulevad varjupaigas sinu juurde ja ei soovi muud, kui lihtsalt ühte paid ja kodu?!
Olete mõlema juures pannud tähele nende silmi? Silmi, mis säravad lootuses ja õnnest aga elu mängib julma mängu?
See ajab mind siiamaani sompsusse tujju. Vist seepärast ma ka kristlaste Jumalat ei usu.

Lemmik raamatutegelane?
Aga absoluutselt loomulikult Väike Prints.
Samas tekkis Väikese Printsi kõrvale veel üks tähtis tegelane - K. Ristikivi
"Rohtaia" peategelane Julius Kilimit. Miks tema?
Sest ta meenutab mulle paar olulist inimest ja see, kuidas ta püüdis kõrgemate väärtuste poole leida teed.

Millised laulusõnad on sul peas?
Dagö - Armastan sind kaugelt
Dagö - Isaga Draakonil
Dagö - Tartu Tenniseklubi
Dagö - Kuula, kuula
Dagö - Püüa pilvi, sa ulatud nendeni (lemmiklugu)
JääBoiler - Jäljed

Kes sind närvi ajab?
Rumalad inimese, kes räägivad valju häälega ja arvavad, et neil on õigus ja nende jutt on ainutõene.

Kelleks ei taha saada?
Pööbliks.

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
¤ Mul on pruunid silmad
¤ Ma lähen õpin õpetajaks
¤ Mul on oma auto

Järgmine lugeja istub toolile 12.augustil. Tegemist on avaliku elu tegelasega, kes soovib jääda nime ja fotode avaldamise poolest anonüümseks. Ühtaegu on ta vanaema ja armastab Miss Marpelit! Jääme teda põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

üle-pika-aja-postitus

Kui ma alustaksin sõnadega: "Ma pole ammu siia midagi kirjutanud..." siis teadjamad päevikussepiilujad mõtlevad, et ega edasi maksaksi lugeda. Ja neil on õigus. Seepärast siis kirjutan teisiti, ent siiski samal teemal, mille nimeks "üle-pika-aja-postitus".

Blogieksperdid ütlevad selle nähtuse kohta "20%". Teisisõnu see, et vaid iga viies blogi, mida me loeme, on tegelikult loetav. Ja loetamatu mitte kirjutamisoskuse, vaid püsivuse puudumise tõttu.

Ise hoian silma peal 60 blogil. Neist regulaarseid kirjutajaid 16 (seda on 26,6%). Ja tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis suvine hapukurgikas on võtnud selle numbri umbes 10-13le (16,6% - 21,6%). Nii et tegelikult on eksperitdel õigus, ja nende soovitus - jaotada oma loetavad blogid kahte (bookmargi) lahtrisse - tasub end ära.

Mõni tõstab selle peale käe, et öelda: "Aga mulle just meeldivad sellised, kes võtavad tükk aega hoogu ja alles siis kirjutavad. Tuleb tunduvalt tugevama sisuga postitus!"

Kui nüüd järele vaadata, kui palju neid tugeva sisuga üle-pika-aja-postitusi on, siis tuleb tõele au anda ja nentida pisiasja, et enamus neist üle-pika-aja-postitustest sisaldavad kas lühikokkuvõtet möödunud 1) veerandaastast 2) kuust või 3) nädalast...

...kirjutatud on keskmiselt veerand lehekülge, seda on tehtud mõtlematult/või/kiirustades (sealt ka need kirjavead). Veel puudub üldjuhul ilmestav pilt ja see kirjatükk ise, on laguneva fookusega (nagu vanemad lugejad juhtlõigust juba ette võisid aimata).

Punkti paneb üle-pika-aja-postitustele säärane lause: "okei, ma lippan nüüd. ees seisavad suured ettevõtmised. proovin nüüdsest ikka tihedamini kirjutada." Ja pane tähele, selles on kolm ebasõbralikku väidet.

1) Esimene väide - lippamisest peab paika. Lippab ta tõesti.
2) Teine väide - et ees seisavad suured ettevõtmised, tekitab lugejas küsitavusi. Sest tavaliselt autor ei ütle, millega täpselt on tegu ja miks nad nii suured on. Milleks siis lugejale anda selline puänt?
3) Ja kolmas - luban-et-kirjutan-uuesti-väide. See ehk kõige valusam! Sest sellest järgmine postitus tuleb kas 1) veerandaasta 2) kuu või 3) nädala pärast. Vähemalt nii näitab minu 8-kuune olek selles self-made kirjanikeliidus.

Seevastu kõige ilusamad, mõjukamad ja inspireerivamad postitused tulevad ikkagi neilt, kel sulg soe ja kes postitavad järjepidevalt. Või peaks ütlema, usaldusväärselt?

Selle postituse olen pühendanud inimestele: Ritsik, Valge Jänku, Maria, Reet, Anniki, Ott, Peeter, Kadri, Kats, Kukupaike, Mia, Regina ema ja ühe abielu inimene (kusjuures, enamus neist on naised!)

Ja loomulikult läheb minu suur kummardus ka sellistele tegelastele, kellega ma sammu ei suuda pidada. Teevad kuni 334 postitust 3 kuu jooksul! Nendeks on: ruhnlane, delfi, trash-can-dance, metsamärt, wildikas, punane hanharan, inno ja irja ning paljud teised...

Tantsivad torud

Istun autosse. Sajab vihma. Juba teist päeva järjest. Kallab ja kallab... libistan pleieripilusse teise plaadi, peale joonistatudpunane sild. Ja hakkan kuulates roolima. Kallab vihma, ja et heli on põhjas, siis jämedaid noote niisamuti.

Valgusfoorid nüristavad, eriti kui tead, et teed tunnitööd ja iga minut on sinu kahjuks. Ees ja taga näed uimerdavaid soome hõbehobuseid. Nad on loomult ettevaatlikud... ja ilmselt ei mõtle nad rahast nii tihti kui mina.

Kui heli on põhjas, siis laul ulatub kontideni. Sellisel viisil haarab muusika ka mind. Aga miinuspool on see, et ei tunnegi, et oleks vaja käiku vahetada. Ning mõne aja möödudes, äkki juhtud nägema seierit, mis osundab tõigale, et mootoripöörded on põhjas, ja juba ammu aeg vahetada teine käik millekski muuks. Näiteks 4ndaks.

"Thank you for healing me," laulab Matt. Pruunide juustega muusik. Saan aru, mida ta selle all mõtleb, aga "Ei haaku minuga". Ees seisab paarikilomeetrine viimane sirge ja möödun mõnest jokutajast. Mis te jokutate?

Osati on autosõit kui väljaelamine. Sisseaetud emotsioone, tihtilugu just frustratsioone, ajad summutitorupidi välja. Tossuna saadad eilse päeva kibestumised pilvede poole. Meenutad ebameeldivad kolleegi, cati-meest, kes ei taha torumaterjale tuua... ja vajutad gaasile lisa.

Ning pahandud ka enda peale, sest mis elu see sul on, kui 24h jooksul on vähem kui tunnijagu rõõmu. See väärib enesepiitsutust! Mõtlen ja tunnen nii,
kuigi tean, et väärastunult.

"Fearfully and wonderfully made," jätkab britt laulmist. Teeb häälega ilusaid vigureid, stuudios on antud lisa, aga enam see ei häiri. Ta vist laulab sel korral beebidetegemisest. Ikka kristlikult ja taavetilikult. Mulle on need mõtted tuttavad.

Aga-oh-elu! Parkimisplats on täis autosid. Minu koht ära võetud... nii palju kui mul siin üldse on tekkinud Oma koht... pigem olen lihtsalt üks odavavõitu pereautoga ja eesti registreerimismärgiga tööline. Kellega väga ei räägita.

Isegi torumaterjale ei taheta tuua. Slow down, slow down... dont work so fast, ütlevad nad.

Leian endale uue koha. Kuhugi suure lombi sisse. Täiesti parkla D nurka... mis tähendab, et mitte ainult ketsid, vaid ka riided saavad korralikult märjaks, enne kui garderoobi jõuad. Jälle on põhjust olla pahane. Nii pahane.

Hakkan tagaistmelt juba võtma kilekotti, kus võileivad ja mõned vanakestele mõeldud kuivikud, kui äkki. Jään kuulatama. See on Matt, kuulangi teda...

"How could they say that there is no God?"

Ta küsib seda mitu korda... "How could they say that there is no God?"

Mjah. Olen viimastel päevadel kohanud mitut inimest, kellel on Jumalast poogen. Ja kes seda rõhutatult väljendavad. Naeruvääristavalt ütlevad, et mis sest Kurtide kõrvadega jumalast ikka. Ta ebaloogiline. Mõrtsukas. Ei mingit jumalat! Lihtsalt faktor sinu ajus.

Vaatan aknast välja. Mossis alahuul läheb töllakile. Ma imestan. Näen seal üht keskmise suurusega meetripikkust toru. See veereb, edasi-tagasi. Siis pikk samm edasi. Siis sammuke tagasi. Ta tantsib!

Hoolimata sellest, et vihma sajab, ja temal puudub oma koht, omade seas. Taktimööda veeretab ta ülistust. See läheb muusikaga kokku.

Mõtlen, et kuidas küll nii, et täiskasvanud Mina. Mina, kes viimase aasta jooksul kogenud korduvalt imesid. Tundnud rõõmu saadud kingituste (jah, ka töö üle), et nii kergelt lähen vihmaga kaasa. Lasen end vastu asfalti suruda, ja unustan piiskades tantsida.

"How could Märt Saar say that there is no God?!"

Kuulan loo lõpuni, ja hakkan astuma. Teel garderoobi poole näen veel üht toru. Küll pisut väiksemat, aga samuti ilma kohata. Temagi tantsib.

Sel päeval ennast piitsutada polnud vaja. Torud tantsisid mind rõõmsaks.

Menukirjanik Saramago õpetab kirjutama

Usun, et nii mõnestki selle postituse lugejast saab tulevikus kirjanik. Ja kui mitte kohe päris tõeline kirjanik, siis vähemalt wannabe-kirjanik. Inimene, kes kogu kontsentreerumisvõime kokku võtab ja oma pisikese ajupaja paberile paneb...

Ja et mul endal oleks tulevikus põnevam teie raamatuid lugeda, siis käesoleva postitusega avaldan ühe stiilinäite. Nobeli preemia laureaadilt, supertalendikalt Jose Saramagolt.

Mul on käes ta raamat "Seeing". Leheküljed mu musti näpujälgi täis. Parasjagu lk 189.

"...The bed in the middle is always the one least used. When, as in this case, there were two agents, they invariably used the beds on either side, and if onlyone policeman was sleeping there, he was also sure to prefer to sleep in one of those, never in the middle bed, perhaps because sleeping there would make him feel as if he were under siege or a prisoner under arrest. Even the hardest, most thick-skinned of policemen, and these two have not yet had the opportunity to prove that they are, need to feel protected by the proximity of a wall. The second assistant, who had understood the message, got to his feet and said, No, no, I´m not sitting up, I´m going to bed too. According to rank, first one, then the other, made use of the bathroom which was, as it should be, equipped with everything necessary for their ablutions, for we have not at any point in this report mentioned that the three policemen each brought with them only a small suitcase or a simple rucksack with a change of clothing, a toothbrush and a razor..."

Panite tähele, et tekst on tükeldamata? Puuduvad igasugused lõigud, mõni lause võib olla mitu lehekülge pikk! Punkte kasutab ta minimaalselt, jutumärkide pole ollagi. Dialoog on kavalasti sisse pikitud. Tekst voolab nagu jõgi.

Ja vastupidiselt eesti keele õpetajatele, kes vibutaksid näpuga, ja ütleksid, Selline tekst on täiesti võimalik, on Saramago puhul ainuvõimalik, ja enam veel, seeline tekstikäsitlus annab uued võimalused, kasvõi näiteks ridade vahele pikitud vahemärkused, mis lisavad suure annuse huumorit ja loomulikult veel, jätab see kirjaniku ilma sellisest probleemist, nagu selleks on rütm, sest rütm on sellises tekstis juba ammuilma olemas. Nagu kivid jõgedes.

See oli ühtlasi üks esimesi õppetunde, mis kirjamees Juhan Habicht mulle kunagi andis:

1. Nii kaua kuniks oled noor, õpi vanadelt

Ja sellele täienduseks juurde koomiksikunstik Zildre õpetussõna...

1.1. Joonista maha, aga ära kopeeri.