Laupäev, 16. detsember 2006

Kriisi lõppedes oled tugevam

Üks viimase kuu koolitöid, mida ma sugugi ära ei ole suutnud teha, on arvamusartikkel oma valitud teemal. Asi selles, et ma valisin mõned nädalad tagasi ühel loengukursusel sellise teema, mida mõtlesin, et jagan väga hästi (no siis saab ju kiirelt valmis kirjutatud). Arvasin, et valdan väga põhjalikult teemat: milleks meile (kõigile kvaliteepäevalehe lugejatele) kogudust?
Aga peale töö esitamist sain kena sahmaka kaela - polnud mu töö ühti nii hea - kriitikat tuli nii kursavennalt (kes mu hindajaks oli määratud) ja õppejõult (kes muidu alati püstist pöialt on näidanud). Ja kriitika oli nii karm, et tundsin, et ma tõesti ei suuda ära põhjendada, kasutades ratsionaalseid argumente - milleks meile kogudus? (ja loomulikult ma tahtsin põhjendada ikka kristlikku kogukonda, mitte igasugu muid - see suurendas peavalu veelgi).
Nõndaks - mis ma siin tegin? Lükkasin päev-päevalt uue artikli esitamist edasi. Mitte ei kannatanud selle all mu kooligraafik, vaid ka usuelu. No kuidas sa käid kirikus kui sa ise tead, et paberil sa ei suuda seda põhjendatult mõtlevale inimesele selgitada? Kriis. Ja sihuke kriis, mis iga päev kuskilt kukla tagant sult energiat välja imeb...
Õnneks eile õhtul see lõppes. Nimelt võttis eile Peep Risttee juhid ühele lehele ja viis "Kogemuste reisile". Tegelikult on ta selliseid asju varemgi teinud (võtnud aega juhtidele ja teinud oma sünnipäevadel meeskondlikke linnamänge), aga eilne oli mulle kui nooremale vennale väga vajalik tõuge - mul on vaja näha, kuidas mu vend millessegi usub. Ja kuidas ta selle jaoks ohvreid toob. (Mul on muidu tema kõrval raske töötada) Ühesõnaga kui Peep eile meile suure bussi tellis, oma maise iidoli Jagomäe juurde viis, sussid kinkis ja järjekordse nostalgilise loo oma mäkketõusust rääkis, siis see oli minu jaoks piisav motivaator unistada suuremalt ja kirjutada see igavene artikkel uuesti algusest-lõpuni.
Nüüd, tundes seda libedat kergendust, tahaksingi tänada nelja inimest, kes mind enim selle artikli (või peaks ütlema usulise kriisi) ületamisel aitasid. Kursavenda Ollit, õppejõudu Marti, jutlustajat Erwinit (temast kunagi hiljem) ja venda Peepu. Aitäh!
Et blogi on hea koht, kus kinnistada oma seisukohti, siis avaldan spetsiaalselt sulle - selle millest ma siis rääkinud olen. Arvamusartikkel "Tartu vajab uut kogudust".

Tartu vajab uut kogudust


Homme on päev, mil Tartus saab ametlikult rajatud ja põhikirjaga kinnitatud uus kristlik kogudus. Peale 5-6 aastast väljakasvamist noorteühendusest GoingUP ja Salemi baptistikogudusest, on moodustunud uus kogukond, Tartu Kristlik Risttee Kogudus.

Kui aga vaadata kirikuliste arvu väljaspool jõulupühade teenistusi, siis tekib küsimus, kas meil on tarvis üht uut kogudust. Tühjavõitu tunduvad pea kõik Tartu (ja tegelikult kogu Eesti) kogudused. Et näiteks Pauluse kirikus on praegu kaks matust nädalas, siis mitmed luterikiriku pastorid on avaldanud arvamust, et veel mõned aastad ja liikmeskondades tuleb veelgi suurem langus. Nimelt on suur hulk luterikirikute liikmemaksu tasujatest just vanaemad-vanaisad.

Ometigi, kuigi paljud kirikupingid on juba praegu tühjad, olen kurvast statistikast hoolimata veendunud, et Tartu vajab uut kogudust.

Hiljuti avaldas ajakirjanik Priit Pullerits arvamust (Postimees, "Palsam rahvale", 6.12.06), et kuigi ta on täiesti mittereligioosne inimene, julgeb ta soovitada usklikkust. Artiklist jäi mulje, et kristlik usk on talle mokkamööda seepärast, et see soosib sündimust, tsiviliseeritust ja häbitunnet. Just selliseid soosivaid omadusi, mille järgi nüüdis-Euroopas suur nõudlus on. Sellele, teaduslikult tõendatud tendentsile, võiks lisada ka Eesti tuntuima meestearsti Margus Punabi sõnad. Terve mees vajab kuulumist osaduskonda, näiteks kogudusse, on olnud läbi aastate ta sõnum loengutes tulevastele eesti arstidele. Tervislikkuse seisukohast vajab nii üksikinimene kui ühiskond kogudust.

Üheltpoolt võime näha, kuidas Eestis kristlik kogukond on ka vastavalt käitunud. Näiteks sai eelmise aasta "Eestimaa uhkuse" auhinna Oleviste hoolekandetöö eestvedaja Milvi Aaslaid ja alkohoolikutele suunatud Lootuse küla rajaja Märt Vähi. Kogudus on oma tulekahjude kustutamisvõimet näidanud. Selle nurga alt vaadatuna näib uus kogudus Tartus lausa hädavajalik.

Kuid koguduse käes on ka ennetusetööks vajalikud vahendid. Miks muidu on kasutanud erinevad noorsootöötajad Tartus ja selle ümbruses võimalust saata oma keskuste noori kristlikule suurüritusele "GoingUP"? Ühtekokku on käinud tuhanded noored nädalavahetusel Vanemuise Kontsertsaalis saamas osa kirikuliste korraldatud programmist. Raske on öelda kui suur hulk on seepärast jätnud nädalavahetuse läbupidudele minemata, aga et külastajaskond on olnud alati saalitäitev, siis see number ei saa väike olla. Kui kristlik kogudus pakub alternatiivi allakäigutrepile, siis kuidas saaks see olla ebavajalik?

Enam veel, koguduse põhieesmärk: olla hädavajalik, ei ole mitte selle ajastu toode, vaid on olnud olemas juba kaks millenniumi tagasi. Võib-olla mõjub see üllatavalt, aga kiriku roll ei ole olnud lihtsalt kuulutada Jumala Sõna, vaid olla patuste haiglaks, nagu sõnastas selle Kristus ise. "Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid meeleparandusele.” (Luuka evangeelium, 5 peatükk, 31-32 salm). Ja kui Kristus jättis tulevased koguduserajajatest apostlid maa peale, oli ta sõnum, et just nemad ja nende tulevased kaaslased olgu tema edasiseks kehastuseks maal. Nemad täitku sedasama rolli, mis täitis tema. Olla kõigile haigetele arstiks, olla patuste haiglaks. Koguduse roll on olla hädavajalik ja ta on seda alati olnud.

Ka siis, kui nõustuda kogu eelneva kirjutatuga, võib tekkida vastureaktsioon. Sest isegi kui see on tõsi, et kogudus on võimeline pakkuma abikäe Tartu noortele, Eesti meestele ja Euroopalikule ühiskonnale üldse, ja olnud seeläbi hädavajalik juba kaks tuhat aastat, siis ikkagi - miks see nii vastuvõetamatu tundub? Miks on enamiku jaoks kirikuminek vaid ühekordne sündmus aastas? Ja miks on kirikute liikmeskonnad välja suremas sellal kui nad peaksid olema sedavõrd hädavajalikud?

See on õigustatud kriitika, sest tõepoolest, enamus kirikuid Eestis ei ole täis. Ja kirikute arv pigem on kahanemas kui kasvamas. Ometigi ei tee see olukord kehtetuks koguduse tegelikku olemust. See pigem viitab sellele, et kogudustel endil on raske olnud aru saada oma vajalikkusest. Kristlikke metafoore kasutades, arstid on hakanud haiglates end liiga koduselt tundma.

Homme ametlikult rajatava Tartu Kristliku Risttee Koguduse eesmärk saab põhikirjaga kinnitatud. See on: olla kirikuks teistele. Olla väljapoole suunatud, olla teisisõnu hädavajalik, selline nagu Kristus on kutsunud usklikkonda olema. Ja just seepärast, vaadates praegust olukorda Tartus kui ka laiemalt, olen ma veendunud, et me vajame uut kogudust. Kas aga Risttee kogudus sellele vastavalt suudab elada, on iseküsimus. Homme nad seda põhikirjaga tõotavad. Andkem neile see võimalus, tõestada, et kogudus on ja on alati olnud vajalik.

1 kommentaar:

Olli ütles ...

Ohhoo olen kuulsaks saanud :) Tänan tänude eest. Uus artikkel on tõepoolest oluliselt parem kui esimene versioon ja väga mõnus lugemine.

Soovin head Kristuse sünnipäeva ja üldse edu sulle!

Olli