Neljapäev, 14. detsember 2006

Üleskutse

Nagu sa Päevik, võib-olla tead, olen liitunud sellest sügisest Pereraadio ridadega. Neljapäeva varahommikul, enne kui päikegi tõuseb, levin helilainetena üle Maarjamaa. Mõnikord on mu kaaslasteks Barry White, teinekord Tõnis Mägi. Kord on tunne suursugune, kord mahasuruvalt vastutusrikas. Täna oli raskevõitu, vastutusrikas. (mõnel teemal on ikka palju kaalul)

Sel hommikul oli vestluskaaslaseks Daniel Kotsjuba. Tead teda? Ta on hetkel Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, taastub suvisest selgroovigastusest. Teeb iga päev trenni ja kogub jõudu. Aga nagu ta läbi telefonitoru ütles, närvirakud kasvavad millimeetrihaaval - ja taastumine on tohutult veniv. Ning haiglaõhustik on nüristav.
Perekond õnneks toetab teda. Ema istub haiglas poja kõrval, vend hoiab detailitäpsusega blogis palvetajaid kursis. Kui pärast hommikuintervjuud neile helistasin ja tahtsin "aitäh"-öelda, valati tänusõnadega hoopis mind üle. See tagasihoidlikkus ja alandlikkus (e alandlik tugevus), on mulle suureks eeskujuks.

Nüüd aga, tahan sind, kallis Päevik, üles kutsuda. Danielil on vaja ratastooli. See maksab 80 000. Linn see aasta ei saanud neid aidata. Mõtlen, et äkki meie saame?
Isegi kui sul on raha vähe, julgustan sind andma. Või nagu piibelgi ütleb: Jumal õnnistab piskut ja andmine on ihnuse vastumürk.
Lisan Danieli blogi oma teiste sõprade blogisse. Loe seda. Seal on ka arvenumber.

Kommentaare ei ole: