Tartu-Tallinn maantee, selleaastane surmavarjuorg. Statistiliselt kõige ohtlikum paik, kus autoga viibida. Olin seal täna Nissan Sunnyga. Tee oli pime, märg ja künklik ning silmad kipitasid ööpäevasest sõitmisest. Meenusid tuttava soomlase hiljutised sõnad: “eestlased on hullud, kui vaadata nende liiklust”. Veendusin selles ka ise. Hullud kimasid täie tambiga üksteisest mööda, moodustades kolmandaid ridu kohtadesse, kus neid olla ei tohtinuks. Mitte et kõigil kiire oleks olnud… Pigem on küsimus põhimõtteline: suudan ma teisest mööda sõita või mitte? Nagu kõik eestlased püüaksid 186 kilomeetriga tõestada, et neis on pisuke Marko Märtinit.
Keerasin raadionupu Kumale (see oli ainuke, mis tuli). Caater, Smilers, A-rühm ja muu säärane. Ja imede-ime, mu silmad enam ei kipitanud! – maantee muutus ühtäkki tantsulavaks. Mõtlematult hakkasin ka ise gaapedaali litsuma, kuni viimaks leviauk tuli ja muusika vait jäi. Lollist peast olin muutunud ka ise mõneks kilomeetriks üheks wannabe-Märtiniks.
Sest teel olles tahame olla rallisõitjad, kui võimalik, siis parimad. Kuni viimaks lööb pähe reaalsus ja me mõistame, et lisaks Märtinitele on olemas ka õnnetud Park´id. Kõigil ei vea, sest kaotajaid on alati rohkem kui võitjaid. Eriti siin eesti maanteedel…
Kallis Päevik, teen oma teise üleskutse – kas sa palvetaksid minu paljude sõprade-sõbra, Jonatan Lige pärast. Ta jäi äsjajuhtunud autoõnnetuse tagajärjel koomaseisundisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar