Suure hurraa ja jessitamisega on kerge teistele appi tõtata. Puid lõhkuma või lapsi hoidma. Kirju kirjutama või kirikuid rajama. Olla esmalt kuulaja, ja siis rääkija.Aga mida aeg edasi, seda loomulikum hakkab tunduma olla endakeskne. Või endasarnaste keskne. Olla omane, omastele omane.
Mäletan, et oma blogimise alguses ikka promosin seda "blogimist teistele". Sest olgem ausad, mingit sügavat pointi sel pole, kui blogid endale. Ja lihtsalt avalikustad kõigile. Kirjutad sahtlisse, aga siis ootad, et tekst oleks kõigile kõlblik - mis kõlblik! sealhulgas ka vajalik - sest sa ju annad seda kõigile lugeda. Nende vabast ajast.
Mina ju tegelikult tahan kirjutada ka sulle. Aga kui sa mind juba niigi tunned, ja tead, mida mõtlen. Siis mõtlen, et blogi vahendusel saan kõneleda - ja peaksingi eeskätt kõnelema - nendega kellega keegi veel isiklikult ja ülesehitavalt kõnelnud ei ole.
Ehk siis. Tule ruttu siia tagasi. Mõtlen juba, mida sulle kirjutada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar