laupäev, 2. veebruar 2008

Kui Eesti muutub

Elus pole palju hetki, kus Eesti tundub kallis. Täna aga tundub. Tundub kohe armsake. Väike-ühtne-avatud. Aga seda vist seepärast, et sain päev otsa olla koos noortetöötegijatega, kes tahavad jõuda nende 343 000 eesti nooreni, kes Jumalaga sina peal ei ole.

Tihti on koju jõudes selline tunne, et nüüd jäi palju tööd pooleli. Homme on palju vaja edasi künda. Täiega hobust vaja rihmata. Aga täna on kuidagi mõnus olla kodus...

Nüüd võib endale lubada preemiaks vahvlikrõpsu ja aega raamatutega, mida ammu pole saand lugeda. Nüüd nagu oleks midagi tehtud!

Tagasiside-lehtedel oli kirjutanud keegi:
"Tekkis tunne, et teeme õiget asja ja et me POLE üksi :)"

või

"Tunnen, et tahan 100% suurüritusi hakata korraldama, et noored tuleks "esikusse" ja sealt juba hiljem edasi... Tundsin, et tahan draamajuhiks hakata!"

Aitäh kõigile, kes aitasid "GUnverentsi" korraldada! Aitäh neile, kes teiselpool maakera sellepärast palvetasid. Aitäh meeskonnale, kes nüüdseks on korraldanud Tartu linnas 50 GoingUpi ja kasvanud üha rohkem ühiskondamõjutavaks koguduseks.

Kui poleks teid, tunneksid olulised võtmeinimesed end üksildasemana. Isegi sellised inimesed nagu tulevased draamajuhid.

6 kommentaari:

Karuema ütles ...

armas Märt, aga miks sellised mastaapsed teiste mõjutamise tahmised? mõjub hirmutavalt hoopiski...

Maria ütles ...

Oi kuidas ma olen praegu ühel meelel esimese kommenteerijaga.
Ma ei hakka siin suurelt ja laialt oma maailmavaatest kirjutama, sest seda Sa juba tead. Lihtsalt... Nädal või paar tagasi, peale rasket tööpäeva, kus ma tahtsin ainult voodis pikali olla ja mittemidagi teha ning oma võileiba nosida ning mõtetult telekast tulevat jälgida, helises mu uksekell.
Mõtlesin, et naabritüdruk tuli lastega mängima. no vedasin end siis ukse juurde, et talle öelda, et lapsed tulevad mõne aja pärast. Ukse taga olid, aga kaks neidu. Olin nad ise muide uksest enne sisse lasknud. St, et nad tulid koos minuga trepikotta. Rumal mina!!!
Nad hakkasid mulle rääkima minu hinge päästmisest ja ...
Ma lihtsalt seisin seal ja tahtsin neile näkku karjuda, et minge ära koju!!!!
Selle asemel küsisin ma neilt, et miks nad seda teevad? Kas neil, kahel noorel inimesel, pole tõesti mittemidagi paremat teha? Tunnistan, et üks neist oli nägeispuudega ja teinegi neiu polnud just teab mis missikandidaat. Kuid ei üks ega teine ei välista sõprade olemasolu ning mingid teistsugused tegevused õhtuti. Nad käivad ringi ja saavad inimestelt õhtu jooksul nii palju negatiivset vastukaja. Neile öeldakse lühikese aja jooksul mitmeid kordi halvasti. Kas see on eile nagu mingi katsumuste rada? Nende olekust oli näha, et nad sundisid end naeratama ja oma juttu alustama.
Nad ei osanud mu küsimusele vastata.

Ma oleks pidanud soovitama neile, et nad läheksid koju, võtaksid tassi sooja teed ja hea raamatu ning lõpetaksid enda piinamise. Võibolla oleksin ma nad isegi tuppa kutsunud ja neile isegi teed pakkunud ja rääkinud nendega hooopis millestki muust kui usust, aga ma olin liiga väsinud. Tegelikult ma vist ikka poleks seda teinud. Ma oleks nende ees oma ukse samamoodi sulgenud nagu tookord.

Tegelikult tahtsin ma küsida hoopis seda, et miks on vajalik kutsuda OMA jumala juurde võimalikult palju inimesi? See on nagu pensionisamba või kodulaenuga. Tule liitu meiega! Tule võta kodulaen meilt! Me olema paremad! Me pakuma paremaid tingimusi...

Miks on erinevatel uskudel tähtis saada just endale võimalikult palju jüngreid?

Maria ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
elina ütles ...

muidugi mõelge ja unistage suurelt.
tuult tiibadesse uutele tegijatele.
las noored kuulutavad, koputavd piibliga ustele või mis iganes, "peaasi, et ei süsti", nagu minu tuttav noorsootöötaja ütleb.
minu meelest on hirmutav, mis siin eestis ümberringi toimub- narkomaania,abordid, hiv, lahutused,vägivald, porno, antidepressantide tarbimine, alkoholism jne jne. paar jehoovatunnistajat siin seal on minu jaoks küll lausa lust ja rõõm.
kui mina pole tujus olnud nendega vestelda, siis nii ütlengi, nad on viisakalt lahkunud.

m2rtsaar ütles ...

Oh, te rõõmuröövlid:)

annimanni ütles ...

M2rt, mina kyll siin palmi all peesitades ja kohe-kohe sukelduma minnes motlen, et te olete ikka vaga visad ja tublid, et suurelt unistate. Mina ka kunagi unistasin, et lahen ja vaatan maailma. Hirm oli kyll, aga laksin ja tegelikkus oli palju imelisem, kui unistus. Soovin vaga, et teie unistus ei oleks ka pooltki nii imeline, kui sellest alguse saanud tegelikkus.