Tallinna keskmes olla pühavaimu tänavad. Aga seal keskelasuvais kogudustes olla ka pühavaimu liikumine, valamine, ristimine. Eesti on circa 800 aastat vana kristliku taustaga riik, aga kui palju me seda Püha Vaimu tegelikult tunneme?Raamatute raamatust loen, et Püha Vaim on rohkem kui vägi või otsekui-tuvi. Ta on isik. Isa tõotus, lohutaja. Elab nagu hing iga uskliku sees. Aga mil viisil?
Ma olen viimasel ajal olnud pigem väsinud kui värkse. Taevas on pigem kinni kui lahti. Sama kuulsin täna ühe teise kodugrupijuhi käest - igatseme pv-puudutusi. Aga kust seda siis otsida?
Kirjutatud on, et kui hoiameJumala poole, on meie vaim tema omaga üks (nagu mutter ja polt). Aga ikkagi, mõnikord on ju nii, et ka siis, kui olen teinud omapoolt kõik - igas tegevuses püüdnud hoida Jumala poole...
...siis ikka ei ole Püha Vaimu puudutuse.... kuidas seda nüüd öeldagi... tunnet.
Kuid kui ma nüüd järele mõtlen, siis ega see olegi kõige tähtsam. Või mis?
4 kommentaari:
Mulle on tundunud, et mida pimedamas olekus olen mina, seda vähem ma tunnen või tajun valguse puudutust.
Valgust Sulle!
Ma kujutan ette, mida sa otsid ja ootad, mis sul puudu on.
Ma arvan, et me tunneme seda kõik. Mõni rohkem ja mõni vähem. Ühel päeval avastad, et elu on tuhmides värvides. Tööl teed asju pigem sunni kui rõõmuga, kodus tahaks vaid ainiti diivanil lesida oma omaette teleka poole põrnitseda. Äärmisel juhul jõuad vaid telekapuldil mõnda nuppu vajutada.
Kõik kirkad värvid, elurõõm jms on kui kuskile kadunud. Kõik on nii tavaline. Hakka või kõva häälega karjuma, et midagi muutuks. Brr...
Sa ootad, et tuleks miski või keski kes päeva kirkaks muudaks.
Tavaliselt aitab siis pere ja töökaaslaste mõistev suhtumine, ning paar päeva puhkust. Puhkust kõigest. Ka iseendast. Puhkuse ajal peaks tegema midagi täiesti tavatut. Sõitma autoga sinna kuhu tee viib, või istuma kodupargis puu all ning lugema mõnda head ja juba tuttavat raamatut või siis hoopis sõpradega koos kala püüdma. No midaiganes mis on täiesti teistmoodi ja tavapärasest rütmist erinev.
Tähele tasuks ka panna seda, et su lähedased pereliikmed vajavad vahest samasugust puhkust.
Ma arvan, et pingsalt midagi otsides ei leia kunagi otsitavat asja üles. Tuleb midagi hoopis muud teha ja kõik tuleb kui iseenesest.
Mina igatsen ja ootan oma puhkuse algust. Ma ei jõua ära oodata millal see algab. Lihtsalt nii kopp on ees probleemidest ja rasketest inimestest. Kui keegi mõtleb välja järjekordse probleemi või mingi asja mia tahetakse koos teha, siis ma lihtsalt ei suuda neid kuulata ja nendega kaasa elada. Kumm on täiesti töss. Tahaks kuhugi metsa ära joosta... Ei tahaks ju kellegi peale karjuma ka hakata... Või siis lihtsalt teiste nähes karjuma hakata... (see oleks alles nali).
Nii, et põgene rutiinist ja tee seda mida sa väga tahad. Me kõik saame võtta vajadusel vaba päeva tööjuurest!!! Töö pole jänes, mis eest ära jookseb.
Eks te mõtle paljuski sarnaselt minuga. Pimedus ja puhkus olulised tegurid.
Samas üllatab mind teie julgus võtta sõna Vaimu-teemal, sest see ju tugevasti Kristuse saadetis.
Üht olen ma aru saanud küll... vaim tõesti liigub seal, kus ta iganes liigub. Võib-olla ta liigub tugevasti floridas praegu. Nagu tuul. Aga imelikul kombel liigub ta aeg-ajalt ka siin, minu pool.
Postita kommentaar