Pühapäev, 3. august 2008

Kas on ikka inglike?

Öeldakse, et väikesed lapsed on nagu inglid. Ükskõik, kas tegemist on siis punapõskse trullaga, või lokkisjuustes jullaga. Ikka on juntsud armsad. Kohe täitsa esimesest hetkest.

Sellega tuleb meelde, et mõnda minuvanust meest on õnnistatud lause sellise asjaga nagu "beibifeiss". Sellised mehed moodustavad "boibände" ja nad laulavad naistele ballaade. Nemad jäävad paljude jaoks inglikesteks...

Eks öeldakse, et minulgi on kodus väike inglike. Wilma, kes 2 päeva pärast 9-kuune. Ikka heldelt kilkav, energiline ja sotsiaalne olend. Varem, kui ta vanni läks, siis ta silmad särasid. Nüüd siputab rõõmsate asjade peale jalgu.

Aga mida kõik inimesed ei tea, on see, et tegelikult väikesed inglid on mõnikord hoopis nukitsamehe nägu. Raputavad oma hälli ja karjuvad. Jonn näib teinekord suurem kui ükskõik millise täiskasvanu sõim ja viha. No mida sa teed lapsega, kui see väänleb su süles, ja teeb kõik mis võimalik - et lihtsalt teha teisiti kui vanem seda soovib?

Või siis ingli-kadedus. Teate, kuidas nad teiste laste mänguasju, isegi lutte - himustavad. Justkui mängleva mõnuga ära võtavad, ega kuidagi tagasi taha anda. Või kui sünnib perre uus elanik, milliselt nad oma vanemaid vaatama hakkavad?

Kui ma väike laps olin, tegin ma teste kärbestega ja vaatasin, kui kaua nad topsides elavad. Kuigi ise olin ingel, tahtsin teada, mis tunne on neil olla tiibadeta...

Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan lapsi. Ja oma Wilmat olen musitanud rohkem kui ükski armuvaludes tütarlaps oma patja või peeglit. Ma austan kõrgelt oma perekonna soove ja vajadusi. Ma olen harjunud andma Wilmale oma kuue, jalutama tema pärast miili rohkem ja olgem ausad - ka keerama teise põse, kui ta mind pisikeste küüntega küünistab.

Aga ta ei ole ingel. Ta on inimene nagu iga teine.

1 kommentaar:

Tiia ütles ...

sa oled ARMAS issi oma inglikesele!

sellised isad võiksid olla kõik isad... kuid kahjuks ei ole kõik sellised...