Kolmapäev, 30. detsember 2009

Raketimaja

Meil kõigil on lapsepõlv, mis kannab endaga kaasas mälestusi. Üks minu mälestustest on "Raketimaja".

Olime Nõmmel, me mudilasepoisid, ühes mändide vahel magavas puumajas. Oli lähenemas uusaastatrall.

Minu parim sõber Taaniel oli ostnud terve virna pürotehnikat. Väiksed nagu me olime, armastasime väga pauku teha, näha ja kuulata. Taaniel oli sõrmedega väga osav. Valmistas kõikvõimalikust pürost raketimaja.

Ühendas vulkaanid, paugud, raketid, tulekerad, päkapikud omavahel süütenööriga.

Olime toas ja tundsime vaatepildist mõnu. Minul tuli kuskilt mõte see kuidagi süüdata ja nagu nalja, see juhtuski!

Nõmme mändide all käisid esimesed laksud.

Onu Tarmo kuulis kaks pauku ja mõistis, et asi tõsine. Võttis telefoni. Jaakob ja vend Harri poole osutas üks kahuritoru, ja viimseid sekundeid lugesid nemadki.

Siis hüppas eneseohverdaja Taaniel raketimaja peale ja hakkas seda kätega lahti kiskuma. Sedasama, mida ta oli hoolikalt omavahel kokku meisterdanud. Loomingul tuli kas lasta kustuda, või elada. Õnneks valisime esimese.

Selline on mälestus minu lapsepõlvest.

Kommentaare ei ole: