Teisipäev, 2. oktoober 2007

Kodugrupifilosoofia

Olen mõnikord mõelnud, et kui kollektiivne see eestlane siis on. On ju aegu, mil istutakse alasti ühel saunalaval ja viheldakse üksteist, või lauldakse üheskoos suure lauluga suure kaare all, või koguni moodustatakse ühe suvalise lätlasega balti kett...

...aga kas on võimalik, et siis kui on täiesti tavalised ajad... Et siis, see eestlane läheb oma vabatahtlikust õhtusest ajast kuhugi kollektiivi. Inimeste sekka, keda ta kohtab esialgu vaid kord nädalas ja kellega ei pruugi olla ka ühiseid tunnuseid (peale vanuse).

On see võimalik, et see inimene tahaks mitu tundi oma iganädalasest vabast ajast teistele ohverdada, neid nagu pshühholoog kuulata, neile nagu patsient rääkida ja nendega nagu fanatt Jumalat otsida? Ja nii, et elud vähem kui 2-aastaga (paremaks) muutuvad!

Meie Tartus usume seda. Meil on selliseid gruppe 7. Ja ma ise olen käinud sellistes kodugruppides 7-8 aastat. Seda lõiku kirjutades tunnen end natuke veidrana...

...aga samas tean, kui vajalik see on.

Nagu näha, on neil fotodel palju köögielemente. See tuleb meie pisikesest filosoofiast, et igas kodu-elus on olemas nii esik (kus võetakse vastu külalisi ja ollakse pigem pinnapealsed), elutuba (kus külalistest saavad sõbrad) ja köök (kus ollakse perekondlikult isiklikud).

Kui nüüd see teooria praktikasse panna, siis pidu Pirogovil on esik, pühapäevased teenistused pigem juba elutoad, ning kodugrupid meie koguduse köögiruumid. Ja nüüd, kui järele mõelda, ei olegi see nii müstiline, miks pastor Peep ühel fotol põlle kannab.

Loe samal teemal:
"Risttee kodugrupid alustavad"

Kommentaare ei ole: