Esmaspäev, 20. august 2007

Dont piss me off?

See akvaariumitaies nimega "Don´t piss me off" võtab hästi kokku inimeste üleoleku loomade üle. Kui tahan, lähen tulistan õhupüssiga kirsivargaid. Kui tahan, annan kõutsile palderjani. Kui tahan, näitan naabrikoerale keelt... aga kui tahan, siis võtan looma sülle ja teen talle pai.

Nemad meiega nii ei käitu. Aga meie nendega küll.

Kipling kirjutas kunagi Mowglist. Burroughs Tarzanist. Kuid lood sellest, et inimene saaks looma poolt üles kasvatatud, küll tõele ei saa vastata. Olla kunagi uuritud, et kui lapsel puudub emaarmastus, siis sureb ta enne kui jõuab mudilaseks saada. Ning on üsna mitme vaimse puudega.

Lisaks võimule on inimesel midagi, mida loomal ei ole. Kuid ikkagi...

Miks on nii, et pea iga pühapäevane külaline siin blogis on kurvastava mälestusega mõnest oma koduloomast? Miks on nii, et kui ma kõnnin Vaasa mereäärsetel tänavatel, leian postitelt kellegi posteri - et rebasenahk on kui koeranahk, kallis. Või miks tuli täna Greta visiidile 33-aastane abielus mees, kellel suri koer. Jättes mälestuseks suure hulga stressi ja krokodillipisaraid?

Eelmine kord, teemal "Oprahi koerad ja Msaare kassid" kommenteeris väikevend Harri: "Usun, et inimene on loodud armastust andma ja saama."

Kuid armastada oma vaenalast on ikka raske. Aga kontvõõrast jänest, kes öösel kell 00:30 su aias marjapõõsaste vahel hüppab, palju kergem! Kuigi oleme nii erinevad. Karvast väikest, kihvadega looma on kergem paitada, kui töökolleegi, kellega on väga palju ühiseid tunnuseid. Pole nagu harjunud inimesi armastama.

Aga karu endale kaissu võtta, see on meile selge juba lapsepõlvest.

Akvaariumi nimega "Don´t piss me off" on teinud kunstnik Roger Arquer. Tema ülejäänuid 14 akvaariumit võib näha Dezeeni blogipostituses, "Fish Bowls by Roger Arquer".

7 kommentaari:

Maria ütles ...

Kõik algab lastetoast. Nii loomadel kui ka inimestel. Kui laps on kasvanud isa mõju all kes ilmselgelt vihkab kasse, siis kandub see tahesttahtmata ka lapsele üle.
Metsas lippav jänku on õppinud inimesi kartma. Tema suguvend, aga kes on kodus kasvanud hindab inimese lähedust.
Inimlaps keda on lapsepõlvest peale loomadega harjutatud oskab neid ka hoida ja kasvatada.
Ükski koduloom pole loomult kuri. Inimesed on ta kurjaks kasvatanud.

Kui ühes peres on koer pere liige ja teises lihtsalt koer, siis on loomulik, et vaid ühes peres nutetakse looma surma pärast. Kuigi loom võib saada võrdselt hoolitsust.

kukupai ütles ...

et looma on kergem armastada kui inimest? Kahtlen väga. Kuigi - hiljuti lugesin üht blogi, kus seda teemat pikemalt lahati, kahjuks ei mäleta, kelle. Aga on nii, et kui sa inimestest ei hooli, siis ei hooli loomadest ka. See, et keegi ninnu-nännutab oma looma ja õelutseb inimestega, näitab ainult tema egoistlikkust: loom peab sinu kiiksudega leppima, sest tal pole kedagi muud.

kukupai ütles ...

Tuli meelde ja leidsin üles ka - teemat arendas Ramloff - suhtumine loomadesse reedab suhtumist inimestesse

Maria ütles ...

Kukupai- Olen kuulnud, et vangid, kes lõikavad südametunnistuse piinadeta inimesi tükkideks jne hoiavad oma kasse, rotte jm loomi kui ema oma vastsündinud last.
Nad võivad vihata inimesi, kuid oma kodulooma eest hoolitsevad imehästi.

m2rtsaar ütles ...

Erudeeritud kommentaatorid siin. Heh. Teie täiendamine ja vastuolude väljatoomine tegi postituse tunduvalt huvitavamaks.

Lisan "kurjategijate mõttele" veel selle - et tean üht umbes minuvanust meest, kes ütleb et oma partnerit ei armasta. ja juba tükk aega. samas, võttis endale hiljuti kassipoja. keda hellalt silitab.

Laura ütles ...

Kahe otsaga asi tõesti. Tean inimesi, kes tõesti armastavad loomi rohkem kui inimesi. Või lausa vihkavad mingil määral neid. Teisest küljest on väga ja väga paljud loomad tänavale visatud, näljutatud jne kõige normaalsemate pereinimeste poolt. Väga palju sõltub tõepoolest kodusest kasvatusest, aga ka ühiskonna tasemest- Soomes on ju hulkuv loom haruldus (Märt, sa peaks vist paremini selle kohta teadma), Eestis igapäevane asi.

m2rtsaar ütles ...

ajan jälgi ja avastan, et Laural samuti tugev side koduloomadega. rottidegagi!

mõeldes edasi ühiskondlikule mõjule, siis arvan, et hulkurid on Soomes olemas, aga teise kostyymiga. ja ilmselt pisut teise elukavaga.

asotsiaalid on tglt ka olemas, aga kui prügi nii hoolikalt pakitakse-sorteeritakse, siis ei saa nad ju elada sarnast elu eesti hulkuritega?

+ ja hellalt paljud armastavad siin hobuseid! iga 10nda auto küljes on hobusekast.