Samal hetkel kui paavst Benedict XVI oli Jeruusalemmas, holokausti südames, ühes pimedas koopas nimega Yad Vashem, olin mina Annelinna korteri viiendal korrusel keetmas nuudleid.Ühel hetkel sai paavsti kõne peetud ja minul nuudlid söödud. Elu võis edasi minna.
Aga tead sa seda tunnet, kui elu nii lihtsalt edasi ei lähe? Kui sa pedaalide sõtkumise asemel lihtsalt tahaksid pikali olla ja kui võimalik, siis veel... olla pikali.
Tahad, et saaksid ühe raamatu lõpetatud. Tahad, et sul ühtki vana tegemata asja meelde ei tuleks. Lihtsalt tahad olla, sest oled viimasel ajal kuidagi liiga palju olnud.
Sellises olukorras on oht, et lülitad end valel viisil välja. Mõtled kinniseid ringmõtteid, suhtlemise asemel ümhatad ja hakkad asju pigem halvasti tõlgendama. See on nagu autosave, sest sa ei ole osanud end õigel ajal salvestada. Siis oledki staadiumis nimega paralüseeritud puhkus.
Isegi kui ma ei ole paavst, tunnen minagi end vananeva mehena. Ja nuudlite keetmisest lihtsalt ei piisa.
3 kommentaari:
hea, et nendel hetkedel nüüd nimi on. paralüseeritud puhkus. jah, just nii mõnikord paraku ongi.
No kuule, sa oled ikka eriti ju vana ka... :)
Ikka hommikud ja õhtud on minu jaoks kõige raskemad. Õnneks on siis ka võimalus usaldada kõige suurem.
Postita kommentaar