Alkoholism on ravitav koduste vahenditega

Alkoholi vastu saab võidelda ka arvuti ees. Lihtsalt lähed AVE kodukale ja teed oma nime avalikuks. Ning kui hästi läheb, ei muutu mitte ainult ooli-haigusega eestimaa, vaid ka iga hääletaja ise.

Sain healt sõbralt ja blogilugejalt kirja. Et kirjutaksin deklaratsioonile "Laps ohutsoonis" alla. Mõtlesin, et kuidas siis on. Kas annan sellega oma panuse konservatiivide kastrulisse ja mõjutan end nägema maailma must-valgelt, või tõesti: muudan midagi paremaks?

Tegelikult muudangi. Praegu meenutan, et kui suvel Pärnu ajalehes praktikal olin, siis vaid tänu avalikule tunnistusele terveks nädalaks joomingu-lööminguprobleem tõstetigi.
Keegi peab ju kuningale näpuga näitama ja ütlema, et "onu on paljas".

Allkirja saab anda aadressil: http://www.ave.ee/laps/

Teen telefonikõne

Tere Lauri Beekman (AVE tegevjuht). Miks see nii oluline on? Alkoholipoliitikast räägitakse ja räägitakse ja... aga see on üks konkreetse samm, mida saab igaüks astuda.
Teiseks on see näitamiseks poliitikutele, et inimesed väga erinevatelt erialadelt (tuletõrjujatest-emeriitprofessoriteni) peavad rahvatervist oluliseks.

Mida muudab minu ja teiste allkiri? Saatsime enne valimisi erakondadele ja riigikogulastele avaliku kirja.
See, mis sai alguse 2006. aasta konverentsil Tallinnas, see jätkub!

Elu läheb sellest paremaks? See muudab eelkõige inimest, kes selle deklaratsiooniga tutvub. Just läbi teavituse.
Sest väga palju, kohe hästi palju on vaja teavitada sellest, kuidas kolmandad isikud kannatavad. (lapsed)
Ilmselt muudab see ka järgmisi valimisi, sest see seab väärtusi poliitikutele. Tükkhaaval.

Hääli praegu: 2892
Hääli vaja: 5000

Intervjuu koomiksi-joonistajaga: „Kunst on kõnelev inspiratsioon”

Oled sa hoidnud kunagi käes koomiksit ja mõelnud: kes need küll on joonistanud? Kes on see anonüümne, aga samas nii andekas kunstnik, kelle kohta ma võin vaid oletusi teha. Kes elab mõttemullide ja muinasjutuliste karakterite maailmas?

Nagu varsemalt lubatud, on aeg intervjuuks koomiksikunstnik Joonas Sildrega. Käesoleva blogi pikemajalised lugejad on tsipake tema maailma juba piilunud.

Joonas Sildre, kuidas sinust üldse joonistaja – või peaks ütlema kunstnik Zildre - sai?
Lühidalt. Kõik lapsed joonistavad. Mina jätkasin seal, kus enamus nn normaalseid lapsi pooleli jätsid. Muuseas elasin paberil ka oma pubekaea lollused välja. Joonistasin kosmoseseikluseid, igasuguseid lahingud... actionit ja veelkord actionit.
Ilmselt oli mul mingi vajadus end väljendada. Ehk on see ka põhjuseks, miks jätkasin...

Nii et edasiminek kunstiakadeemiasse õppima oli kindel valik?
Üks valikutest jah. Kunstiõppesse pedasse sain kah, kuid sinna ei läinud...
Mingi hetk tahtsin ka ajakirjanikuks saada...millegipärast. Kuid kui kuulsin, et pean inimestega töös suhtlema, intervjueerima näiteks, siis loobusin. (smailib)

Ja vanemad ka kätt ette ei pannud? Tavaliselt ju tahavad nad, et midagi kindlustatut õpiks?
Vanemate poolt tuli pigem kannustus. Ma ei se poleks ettevalmistuskursustelegi läinud, kui nad mind sundinud poleks.

Kordagi kahelnud pole, et oli õige valik?
Ei ole. Kohalikust haridusturust oli see tollal kindlasti mulle sobivaim valik. Kuna ma loobusin kõrgeltmakstud bürookarjäärist (graafiline disain), siis fiena teenin eesti keskmist palka.
Mõni kuu saan rohkem, mõni kuu ei saa midagi. Nii see on.

Aga kas kaiff joonistamises on jäänud? Või... mis see sulle annab?
Hmm... Tunnen mõnu sellest, kuidas mu veetavates joontest saavad äratuntavad objektid. On mingi loomisrõõm või-midagi-sellist.
Samas on seal kindlasti ka egotrippi.

Kuna said sa kõige tugevama egopaituse?
Selle egopaiga on see, et kui juba kord midagi oled hästi teinud, siis järgmine kord enam eriti ei mõju... aga parim kompliment... ma pean veidi mõtlema...
Kindlasti on see midagi sellist, mis keegi tahtmatult on öelnud...
Võib-olla vastan veidi hiljem. (tegelikult ta ei vasta)

Luuletaja Indrek Hirv on öelnud, et teda inspireerib see, kui ta saab ajalehenurkadesse kirjutada ja ta jalad on soojas. Mis sind inspireerib?
Kui on tegu konkreetse tööga, siis ega polegi aega inspiratsiooni otsida. Tuleb vaid kuskilt otsast pihta hakata. (räägib nagu Tolstoi)
Aga näiteks endale joonistades. Siis tulevad uued värsked elamused. Või siis mingid nähtud tööd... Või soovist end proovile panna.

Sa inspiratsiooniks seenekesi ei taha süüa?
Pigem šokolaadi. Seeni pole proovinud. Ma ei usu, et need mind aitaks.

Kuidas üldse see joonistamis-protsess käib? Joonistad sa paberile või otse paintbrushi?
Joonistan paberile, skännin, töötlen edasi mingi programmis. Tavaliselt värvin.

Aga ajaliselt, kui kaua?
Ajaliselt... see sõltub täiesti töö mahust. Üldiselt nõuab keskendumist loomisakti algus. See, kus ideid peab paika panema ja skiteerida.
Edasi, kui puhttehniliseks töötluseks läheb (ülejoonistamine, värvmine vms), siis võib ka samal ajal kasvõi vestelda, midagi muud mõelda või mingeid jutusaateid kuulata. Ses mõttes, et üks ajupool tegeleb visuaalsega ja teine on vaba (smailib täiega).
Ajaliselt tehniline töötlus võtabki vähemalt 75%. Aga keskkond on üldiselt kodune, bürood ja stuudiot mul pole.

Abikaasa Elina (kes on ka koomiksilooja), istub sul kõrval ja töötab samas rütmis? Või olete erinevad?
Proovime jagada nii, et kui ühel on arvutit vaja, siis teine joonistab paberil ja vastupidi. Eline on üldiselt kiirem töötaja. Ma kipun liiga detailidesse laskuma ja mõnikord lihtsalt töötan üle. (tõeline mees)

Hot.ee/koomiksis olete te sarnased selle poolest, et kõige produktiivsemad. Mis sa arvad, mille poolest te erinete? Milline sinu stiil, milline tema?
Tihti inimesed ei tee tegelt vahet... Meil on teatud karikatuurne lihtsustatud stiiliots, mis kipub jah sarnanema. Ja eks ka vahendid, mida kasutame on samad...
Kui me rohkem mingi pildiga tegelema, siis tuleb stiilide erinenvus rohkem välja. Elina on detailsem-dekoratiivsem ja mina grotesksem-süngem.
Ta saab suurepäraselt hakkama lastelugudega, mul tuleb paremini välja sarkastilisem-sotsiaalne teema.

Njah. Kasvõi see tarbimisteema sul seal näiteks! Samas on teil mõlemal sõnum väga helge... On see siis nii, et tegelikult läheb koomiksi sisse ka kogu oma sisemus? (Kasvõi see armu-joonistus)
Jah. Eks see, mis sees keerleb, tuleb sealt ka välja mingil viisil.
Armutemaatika oli mulle ka tol ajal ülimalt põletav, nagu näha... See oligi tehtud mõttega, et ma ei suuda seda lihtsalt endas enam hoida.

Mõistetakse seda alati? Või on asju, millest joonistad, aga mida vaid ise oskad dekodeerida?
Alati jääb joonistusse mingi hulk infot, mis on teistele vaid aimatav. See loob teatud mitmetimõistetavusi ja parajas annuses on see hea. Ma arvan siiski, et mida selgem on edastatud mõte, seda õnnestunum teos on.
Joonistamine on siiski ju vaid kommunikatsioon. (see mõte mulle meeldib) See tähendab, et inimene üldiselt edastab teisele mingit ideed või enda maailma.

Kuidas tunned ära hea koomiksikommunikaatori?
Teatud komponendid, mis teatud tasakaalus loovad harmoonia. Nagu kunstis ikka. Mul on omad lemmikud – kes ka tihti muutuvad, nagu ma isegi. Aga kes mulle justkui kõnelevat!

Ja need on?
Heade leidmisega on tõesti raskusi...
Väga spetsiifiline nimi on Kevin Huizenga. Noor tegija, vähe ilmunud, kuid paljulubav.
Kindlasti Craig Thompson ja tema koomiks „Blankets” (600 leheküljeline biograafiline eepos, kirjutatud kolm-pool aastat, kutsutakse tõeliseks meistritööks), mis mind kunagi väga puudutas.
Minu ja Elina siiani parim koomiksielamus ilmselt läbi aegade. Seda leiab kõikjalt netist, ta sai sellega väga kuulsaks.

Olimar Kallas?
Maestro ja guru loomulikult. Meie parim.
See tähendab, ta on mees, kes oma oskusega ka midagi ette võttis. Paljudel pole olnud viitsimist ja motivatsiooni, mis temal.

Aga Disney Miki Hiir?
Raske midagi arvata. Ta on pigem popikoon. Ses mõttes... õnnestunud karakter muidugi. Aga Disney kompanii hetketegevust ma siiski üldiselt ei poolda, kuigi nad on minevikus väga palju cartoon-art´ile juurde andnud.
Muideks, Disney pole miskit ise loonud. Mäletamistmööda tegi seda tema assistent.

Asterixi vennad?
Nagu ka miki-lugusid, olen „Asterixi” lapsena meeletutes kogustes lugenud. Viimane on jäänud tänaseni sümpaatseks. Ajastutruu lugu, superjoonistus ja naljakas pealekauba...

Nii et sul on siis koomiksikogu ka kodus?
Jah. Ja problemaatiline lausa, sest koomiksiriiul ajab igast otsast üle.
Olen siiski väga hoolika valikuga ostnud. Peamiselt välismaalt.

Tead, see on maru eksootiline elukutse. Tunnete te ka Elinaga end eksootilistena?
Ikka. Meile vist sobib see iseloomu poolest. Mina näiteks tunnen tohutut raskust tehes midagi, mida kõik teevad või mida ma ei oska teistest mingis määras paremini. (lahtise suuga smaili)

Joonas, kas sina oledki see, keda kõik eestlased on koomiksiriiulitelt otsinud ja oodanud?
Ma loodan, et mitte.

Miks?
See on liiga suur vastutus. Arvan, et mu lood on ja jäävad ikkagi mingil määral nišitooteks.
Üritan oma tehtuga nooremaid ärgitada... ehk tulevane põlv on siis ses vallas aktiivsem.

Aga unistused sul ikkagi on?
Au ja kuulsus on pikemas perspektiivis vaid koormaks. Nii palju olen ma aru saanud...
Pigem tahaks rahulikku tegutsemisaega. Mulle meeldib pigem omaette olla. Millegi kallal nikerdada, kus ma ei pea teiste arvamust-ootusi-lootusi väga arvestama.
Aga samas tehtuga saan mingil määral mõtlema panna või inspireerida.

Kuigi ma pole kunstnik, oled sa mingi igal juhul inspireerinud! Aitäh sulle selle vestluse eest!
Aga palun! Õnnitlused ka suguvõsa kasvu puhul!

Eks sinugi juured varsti kasva! (smailin ise)
Eh..jah.

Joonas Sildre saab 4-5 nädala pärast isaks. Elina ootab poisipõnni, nagu ta mulle saladuskatte all avaldas. Jääme ootama!

Liis Suuk (fotograaf)
"Joonas on hetkel mu õppejõud, ei saa midagi halvasti öelda :)
Mulle meeldib, et ta oskab joonistada (Kõik koomiksitegijad ei oska!) ja teeb seda väga selge joonega. Silm puhkab tema joonistamisstiilil. Väga tervitatav on autobiograafiline koomiks."

Annabel Vardja (noor kunstnik)
"Lugesin läbi esimese, teise koomiksi. Varsti avastasin, et süvenesin juba viiendasse. Zildre koomiks ei ole koomiks... See on mõtestatud kunst. Ta on avatud ja räägib otse südamest jutumullidesse, kuid seda kõike oma anonüümsust säilitades. Graafiline lihtsus toob välja põhilise. Jõuab veel kaugele. (Nagu ma hiljem avastasin, on juba üksjagu jõudnud.)
Ei ole lihtsalt koomiks - on sisuga koomiks!"

Zildre looming
Illustreeritud raamatud
Sessoonid Eesti Päevalehes
Joonas Sildre blogi (1 päev vana)

Intervjuu värske isaga: "Asjast sai inimene!"

Kell 18:55 juhtus ime. "Asjast sai inimene," meenutab värskelt isaks saanud mees, Peep Saar. Helistan talle 2 tundi peale tema esimese lapse sündi. Ilmavalgust nägi Emma Grace Saar.

Mis siis juhtus?
Olime Annaga öösel kella 3st haiglas (Tartu Elite Erakliinik). Aga teravad valud algasid kella 12st, intensiivsed valud. Kokku sünnitasime seitse tundi.

(Telefonitorust on kuulda, kuidas Anna naerab taustal, ilmselt lamades)

Heh, Emma hakkas näppu suhu toppima. Talle hellalt meeldib näppu imeda.

Su abikaasa on endine modell. Ent millised on tütre statistilised andmed?
4,1 kilogrammi. Suur. 51 sentimeetrit.
Hästi ilus. Minu meelest. (naerab isalikult)

Kelle moodi ta siis on?
Mul on ninal, kulmude vahel see korts. Tal on see täiega olemas. Ja nina pidavat olema samasugune nagu mul oli sündides, emme ütles. (Tavaliselt ta ütleb "ema")
Aga mulle meenutab ta rohkem Annat...
Muidugi üks huvitav asi oli veel, kui ta sündis...Tal on jala peal sünnimärk. Ja ma kohe mõtlesin, et oh, tänu Jumalale, nüüd siis ta ei saa miniseelikut kanda. Nüüd on sellele käsi ette pandud. (on rõõmus)

Reie peal?
Jah, reie peal.

Siis milline oli sünnitusel sinu roll?
Kord kümne, siis seitsme, siis viie ning viimaks kahe minuti tagant oli minu roll olla Anna kõrval. Masseerida. Toetada.
Anna keelas, keelas... teda vahepeal see häiris.
Ringi aidata liikuda. Hoida. Tõsta. Pigistada. Veelkord hoida. Palvetada. Olla ühesõnaga aktiivne kõrvalolija... Aga see oli ahistav tunne. Näed naist kannatamas, aga ise ei saa koormat võtta.

Kas Anna vandus ka?
Ühe korra. Minu telefoni peale. Ma parasjagu SMS-isin Craigile (õe Reena abikaasale), et toogu ta kringel ära.
Siis ta ütles, et ma paneksin oma neetud telefoni ära.
Aga muidu oli ikka: "Jumal aita..Jumal aita."

Kuidas Anna tervisega?
Juba kõndis ringi, käisid külalised. Näost on küll valge veel. Aga ilusti beebikese kõrval. Ja ütleb, et väga kõbus on. Ta pidas väga tublisti vastu.
Asjad läksid ikka nii kiirelt... Kella 17st hakkas väljutamise aeg. Siiski, naerugaasi oli liiga palju, ja seda arstide soovitusel. See tegi emaka nõrgaks ja lõpuks läks see nõrgemaks.
Muidu oleks Emma rutem sündinud (u tund kiiremini). 2 tundi kulus väljapressimisele.

(muutub jutukaks)

Jube asi ikkagi see sünnitus. See, mis Jumal ütles naisele, see on ikkagi täiega tõsi. See ei ole mitte kerge asi. Samas on see seda väärt.
See hetk, et ühe surumisega, kogu keha tuleb välja. Korraga muutus asi inimeseks!
Korraga tuleb ta välja... karjub... ta ennem oli asi.

Kas sa hakkasid nutma ka?
Heh... Pisarad ikka tulid... Aga see oli ikkagi täielik ime. Inimene, uskumatu!
Õnnistus on lapsi saada. See, mis Jumal käsib, et olge viljakad... Juba lapse tegemine ja tema saamine on õnnistatud tegemine!

Üheltpoolt siis avas sünnituselamus sinus ka kaks piiblikirjakohta?
Tegelikult jah. Need kaks kohta. Olen täna päris palju neile mõelnud...

Võimas. Palju õnne siis ka minu poolt! (taipan seda alles nüüd öelda, oh mind sotsiaalselt ebapädevat)Anna ja Peep Saar veedavad öö ja homse päevagi kliinikus. Peep kutsub vaatama. Nüüd mõtlen, et väga tore, et mu vanemast vennast on isa saanud, avab see ju uue dimensiooni ka minu jaoks. Ja Peep lubab, et imekombel asjast-inimeseks sündinud Emma Grace Saarest ilmuvad fotod ka lähiaegadel, seda siis juba nende perekonna blogis.

Loe ruttu! Karu tuleb!

Mul on au teile tutvustada järgmise nädala kangelast: Karu. Tegemist on loomaga, kes toob Eesti ülikoolilinna sajad kiirnuudlid, väitlused USA tudengitega (Iraagi teemal) ja elumuutva õhtu "Emajõe Ateenas"...aga... karaokest, kohtuistungist ja kinost ei hakka rääkimagi.

Karunädala põhiüritused toimuvad Eesti tuntuimas raamatukogus. Hakkab pulli saama.

Etteruttavalt võin öelda, et homme ilmub siin blogis intervjuu Karu-loojaga. Joonas Sildrega, kes andis mõni päev tagasi 6 kulunematut näpunäidet, kuidas paremini joonistada.

Igal juhul võta mõnest üritusest osa!

Inimene - Töö = Ahv?

Juuksur klõpsis kääridega mu juustes... klõps-klõps-klõps. Tema töötas, mina istusin. Tema inimene, mina ahv. Vähemalt nii ma tundsin.

Teatavasti on meeste jaoks töö ilgemalt tähtis. Kui naisi tutvustatakse seltskonnas läbi suhete, siis mehi läbi tööpositsioonide. Kes mis ametil, mida õppinud, mida ära teinud.
Kui naised komplimenti tahavad teha, siis peaksid nad just mehe tööd kiitma (mitte rääkima mingisugusest "armsusest" või "iludusest").
Mehele läheb tema töö korda, sest töö annab talle väärtuse. Kui ei, siis tunneb ta end maru kehvasti. Sest tegevus mõõdab tugevust.

Olen seda loodusseadust näinud ellu rakendumas ka oma isa peal.
Ühel hallil päeval ta koondati ja mis mul mudilasena sellest meelde jäi, oli see, et ta oli maru kurb. Seisime kahekesi keldris, nokitsesime millegi kallal. Mina seisin ja vaatasin oma elu suurimat kangelast. Tema aga ohkas, ja palju kordi. Nagu apokalüpsis oleks tulemas...

Töötan, järelikult olen olemas.
Kes ei tööta, see ei söö, ütles Augustinus korduvalt.
Võib-olla on sel mingi seos jumaliku kingitusega? Et vaevaga pean ma põlluharimisest sööma kogu eluaja?

Põlluharimist igatsen minagi, sest tudengina saan veel enamus-ajast pro-bonosid teha. Raha järgi olen püüdnud joosta nii vähe kui võimalik...
Aga millegipärast on heategevusliku tööga niimoodi, et see on nagu mari tordil. See on rohkem ilustuseks, kõrvalmaitseks, luksuseks. Probleem on aga selles, et minu tort on nagu kokkupressitud marjatort, üleni pro-bono!
Ja selle asemel, et ma tunneksin end Ema Teresana, maailma-päästjana, tunnen end nagu isa keldris. Et kui ma raha nii palju kui teised ei teeni, siis ma midagi väärt ei ole. Miks see nii on? See kõnnib mu kannul nagu needuslik ahvivari.
Kas tõesti: Inimene-Töö=Ahv?

"Klõps-klõps-klõps," kõlasid juuksuri käärid muretult.

Intervjuu webikonsultandiga: soovitan blogilugejatele RSSi!

Rohkem kui kolm kuud tagasi kui ma blogimist alustasin, asus koos minuga sellele virtuaalsele teekonnale Taavi Uudam.
Mina tõotasin tollal, et hakkan blogima. Tema, et mu blogi loeb ja mind seejuures konsulteerib. Ja nii need päevad-nädalad-kuud on möödunud. Oleme ikka veel sellel rännakul, teadmata mida toob homnepäev siinsamas siinilmas...

Aga täna tegi ta mulle sellise ettepaneku: "Pane RSS subscriber nähtavale. See tuleb kõigile kasuks..."
Küsin siis sellepeale temalt, sellelt väikeselt innovaatilususe jüngrilt, mõned küsimused:

Ma lisasin su soovituse peale selle "KLIKI SELLELE" (vt paremal-üleval). Aga miks see vajalik on?
Ma lisaks sinu eelnenud jutule selle, et ma ei ole mitte ainult algusest peale blogis käinud, vaid mõnda positutust lausa mitu korda lugenud ja ka kommenteerinud. Võib öelda, et olen aktiivne lugeja. (ta naerab, sest webikonsultandi jaoks tähendab see pühendunud klienti)
Aga see - kliki sellele - viib "subscribima" ehk otsetõlkes "tellima". See tähendab, et sa tellid Märt Saare blogi oma RSSi lugejasse.

Tellid RSSi?
RSS on arusaamatu lühend, aga kokkuvõtvalt öeldes muudab see blogi ja uudiste postituste lugemise lihtsamaks.
See tähendab... Oletame, et mul on hunnik postitusi, mida tahan lugeda (nende seas ka Märt Saar). Ja selle asemel, et käia iga päeva tema blogis vaatamas, kas on uuendanud... selle asemel olen liitunud tema jubina (so "KLIKI SELLELE") kaudu tema postituste vooga (naljakas sõna). Nüüdsest peale, kui ta on kirjutad midagi uut, tuleb mulle sellest teade.

Teade tuleb kuhu?
RSS lugejatel on erinevaid. Mul on Safari. Aga tegelikult neil, kes kasutavad Windowsit, neil on nii Internet Exploreril, Firefoxil ja lisaks veel real teistel, mis ei ole browseripõhised. Näiteks Thunderbirdil - a see on firefoxide perekonnast.

Mis kasu on sellest Märt Saarele?
Märt Saar saab endale püsivaid lugejaid. Ja kasu lugejale on see, et ei pea klõpsima kõike läbi, vaid kõik tuleb tema juurde.

Mis siis tegema peab, et selline mugavus tuleks?
1. Ta peab klikkima "Kliki Sellele"
2. Siis klikkima "view FEED XML"
3. Ning seejärel "subsribima" - "add live bookmark"
Ma lisan ka oma pildiseeria sellest, kuidas see käib. (vt paremal)

Tänud! Aga Taavi, sa äsja teavitasid mind ka Liina (oma tüdruku) koduka olemasolust. Küsikski nii, et kumba kodukat sa rohkem vaatad, Liina või minu?
Sinu.
(kõlab matsakas)
Aijaaa!

(kostub Liina hääl teiseltpoolt Skype): Järelikult sa armastad Märti rohkem kui mind!

(vabandav veebikonsultandi hääl): Asi on selles, et ta uuendab iga päev.

Lõpetame kõne ja Taavi annab magustoiduna 3 huvitavat sümptomit, mida põevad ilmselt kõik käesoleva postituse lugejad.

3 internetiinimese tunnust
Teooria: Inimese silmad liiguvad lugedes ülevalt-vasakult alla-paremale.
Praktika: kujunda blogi vastavalt

Teooria: Inimesed ei peatu lehekülgedel eriti kaua, lihtsalt klikivad-klikivad.
Praktika: kirjuta lühikesi postitusi

Teooria: Inimene skännib silmadega, otsides vaid endale vajalikku.
Praktika: ära muretse, ta leiab mis otsib

(T.Uudami webi-raamatutest)

6 näpunäidet joonistajatele

Järgnevalt edastan teile koomiksikunstnik Joonas Sildre kuus näpunäidet neile, kes soovivad paremini joonistada. Ja imelik küll... minu meelest on need seaduspärasused täiesti rakendatavad ka muudesse kunstivaldadesse. Ilmselt just see näitabki nende tõele vastavust.

1. Ära ürita teistele meeldida oma joonistustega, ürita endale meeldida.
2. Õpi gurudelt.
3. Joonista maha, aga ära kopeeri.
4. Küsi nõu mõnelt lapselt.
5. Ära ütle: "Ma ei oska!"
6. Esimesed sadatuhat joonistust on rasked. Edasi läheb lihtsamalt.

Joonas on mees, kellega olen tutvunud koguduseringkonnas. Ja seeläbi olen õppinud mõistma, et ta on tegelane, kes on väga andekas ja sügavmõtlik.

Ta on abielus Elina Sildrega (kes kusjuures on samuti koomiksikunstik), kuid kes on kunstiliselt väljendusrohke veel söögitegemises.

Koomiksiguru Joonase töid (millelt õppida) saad näha siit! Samuti on ta joonistanud näiteks Risttee logo ja Karunädala sümboli (pilt ülal) - ja selle üle olen ma, teadagi, eriti uhke...

Intervjuu sellest, kuidas saada heaks joonistajaks ja mida üldse tähendab olla kutseline talendimüüja, saate lugeda läheneva nädala keskel - siinsamas blogis. Nii et, hoidkem käsi pulsil!

Seniks kohvi ja koogi kõrvale
"Kõhn pikk poiss joonistab koomikseid" (1. veebruar 2007, Postimees)
"Joonas Sildre toob põrandaaluse koomiksikunsti päevavalgele" (15.juuli 2006, EPL)