Üleskutse 2

Tartu-Tallinn maantee, selleaastane surmavarjuorg. Statistiliselt kõige ohtlikum paik, kus autoga viibida. Olin seal täna Nissan Sunnyga. Tee oli pime, märg ja künklik ning silmad kipitasid ööpäevasest sõitmisest. Meenusid tuttava soomlase hiljutised sõnad: “eestlased on hullud, kui vaadata nende liiklust”.

Veendusin selles ka ise. Hullud kimasid täie tambiga üksteisest mööda, moodustades kolmandaid ridu kohtadesse, kus neid olla ei tohtinuks. Mitte et kõigil kiire oleks olnud… Pigem on küsimus põhimõtteline: suudan ma teisest mööda sõita või mitte? Nagu kõik eestlased püüaksid 186 kilomeetriga tõestada, et neis on pisuke Marko Märtinit.

Keerasin raadionupu Kumale (see oli ainuke, mis tuli). Caater, Smilers, A-rühm ja muu säärane. Ja imede-ime, mu silmad enam ei kipitanud! – maantee muutus ühtäkki tantsulavaks. Mõtlematult hakkasin ka ise gaapedaali litsuma, kuni viimaks leviauk tuli ja muusika vait jäi. Lollist peast olin muutunud ka ise mõneks kilomeetriks üheks wannabe-Märtiniks.

Sest teel olles tahame olla rallisõitjad, kui võimalik, siis parimad. Kuni viimaks lööb pähe reaalsus ja me mõistame, et lisaks Märtinitele on olemas ka õnnetud Park´id. Kõigil ei vea, sest kaotajaid on alati rohkem kui võitjaid. Eriti siin eesti maanteedel…

Kallis Päevik, teen oma teise üleskutse – kas sa palvetaksid minu paljude sõprade-sõbra, Jonatan Lige pärast. Ta jäi äsjajuhtunud autoõnnetuse tagajärjel koomaseisundisse.

Kuidas kirjutada blogi? (10 käsku)

Tahad teada, kuidas kirjutada külalisterohket blogi? Siis kõige lihtsam tee sellise eesmärgini oleks see, kui kirjutad inglise keeles. Või veel parem, hiina keeles. Ent ka eesti härjast võib saada tõeline vaatamisväärsus.
Toon ära 10 käsku, kuidas teha oma blogi paremaks. See tähendab, loetavamaks:

1. Ära kirjuta sellest, milline oli su hommik või mida sa sööd
2. Kasuta linke
3. Kasuta fotosid
4. Kirjuta sellest, mis sinu kujutletavale lugejale läheb korda.
5. Püsi iga postitusega teemas
6. Tee midagi originaalset
7. Kirjuta iga päev
8. Avalda oma blogiaadress otsingumootorites
9. Viita oma blogile ka orkut´is ja msn´is
10. Lisa oma lehele statistika-meeter, et end tulemustega kursis hoida

Hoian sulle pöialt, eesti härg!
Lisa "kommentaaridesse" ka oma nippe.

Good old Gerry Ford

Vana hea Gerald Ford. Ainuke USA president, kes sai presidendiks ilma, et teda oleks valitud. Juhuse läbi, nagu öeldakse. Ta oli mees, kes korjas tükid ameeriklaste purunenud usaldusest. Võttis ebapopulaarse seisukoha ja ütles, et Watergate skandaal on minevik. ”Pikk õudusunenägu, mis nüüdseks läbi.”

Möödus 25 aastat. Ja rahvas hakkas Gerryt positiivsemalt vaatama. See, et ta oma endist kolleegi, vesivärava Nixonit kaitset, andestati. Ja talle kingiti Aususe medal. Ilmselt just seepärast, et Fordi kuldne põhimõte oli: ”Parim poliitika on aus poliitika.”

Seesama, 1913 aastal sündinud mees, muuseas ka ex Am-jalgpallur, tegi oma viimased hingetõmbed eile. Olgu muld sulle kerge, vana hea Gerry.

Me armastame peegleid

Ühed inimesed meeldivad meile, teised mitte. Ühed raamatud on huvitavad, teised igavad. Ühes blogis käin korduvalt, teises olen terve oma elu jooksul maksimaalselt minuti.
Meile meeldib olla selliste inimestega, kes on nagu meie. Meile meeldib saada osa sellistest mõtisklustest, mis on otsekui meie omadest mõtetest välja arenenud. Meile meeldivad sarnase saatuse-ideaalidega-tausta-iseloomu-iseärasustega inimesed, kes on nagu...meie.
Meile meeldivad kordumatud inimesed, kes kordumatult sarnased meie endiga. Sest me armastame peegleid.
Hiljuti lugesin ühest raamatust („Blue Like Jazz”, Donald Miller), kus autor rääkis sellest, et inimene on maksimaalselt egoistlik. 95% ajast mõtleb iseendale. Mulle meeldis see mõte.

Kokkupõrked teel ja elus

Eile olin esimest korda elus Tartu-Tallinn maanteel, olles ise autojuhiks. Olime teel Gretaga tema perekonna poole Kesk-Soome, et jõule tähistada.

Poole tee peal oli pikem kurv, pikk rodu autosid tuli vastu. Mina üksi äsjakindlustatud Sunny´ga neile vastu minemas, nagu väike poni. Ühtäkki, keset pikka kurvi, ilmub välja üks uljaspea. Mees, kes tahab mööduda 10-15 masinast korraga. Aga lolli koha on valinud, pimeda kurvi, kus kogemusteta vend talle Tartu poolt vastu sõidab. Mida teha? Põhimõtteliselt võiksin ju kiljuda! Surmamats peaks tulema. Aga ei mingeid emotsioone. Pulss ka ei kiirene. Ja prillidega mees vahib tuhmilt otsa ja kihutab vastu. Ta aina läheneb. Jäänud on veel sada meetrit. Veel 80 meetrit, siis 60...
Õnneks juhtub paremat kätt olema bussipeatus. Kokkupõrke asemel põikan sealt ilma mõtlemata läbi ja õnnetus jääb juhtumata. Oma mõtetes loodan, et tol vennal on nüüd õppetund käes ja vesi püksis. Aga siiski... ei mingit emotsiooni. Miks?

Umbes kümme tundi hiljem sõidan Soome külatänaval läbi lombi. Greta on peale kõiki neid sõidutunde pinges. Vastureaktsioonina lombile põikan teisele poole teeserva, vaat et kraavi ja Greta frustreerub veelgi. Ta teeb märkuse... ma ärritun (sest mees on roolis ikkagi). Pahandan. Kutsun korrale. Viimaks saan nii vihaseks, et keerame teepeenrale ja lahkame kõiki minu autosõiduoskuseid, meie suhet, kõike läbikogetut. Ja vot see on emotsionaalne... see viib pulsi üles.

Tahan öelda selle looga seda, et isegi siis kui oled maanteel, kus oled otsapidi surmaga silmitsi, ei pruugi olla mingeid tundeid. Võib jätta täiesti külmaks. Aga siis, kui sõidad läbi lombi ja põrkad kokku lähedasega - siis on asi palju-palju tõsisem.

Et oleme inimesed, siis meile ei lähe korda see, kui autod omavahel kokku põrkavad. Inimesele on hingeminev see, kui inimesed ise omavahel põrkuvad.

Lähedast jõuluõhtut, siit Vaasa-kandist.

Jõuluagendad

Aasta pööras oma külge, on pööripäev. Siiski, väljas on maa nagu suvine jalgpalliplats ja kaskede otsas nokivad hakid pungasid. Paar päeva veel jõuluõhtuni. Kena tali küll meil.
Ja ajalehed on ka täitsa ära pööranud. Avaldavad ebatavaliselt kristusemeelseid kirjutisi. Oled sa märganud?
- Eile avaldati on-line intervjuu peapiiskop Andres Põderiga
- Postimehe arvamusküljel võttis sõna Ihastes-elav linnapea Laine Jänes - kaitses kirikuid
- ja PM-Tartu lisas tegi jõulusoovi Toomas Jürgenstein, võitlev religiooniõpetaja Treffnerist

Mingi karvane tunne aga ütleb, et neil kõigil on oma agenda, omad liistud. Oma ekstra-sõnum. Põder saanuks anda ka palju konkreetsemaid ja osapoolt-võtvamaid vastuseid. Jänes saanuks kaitsta kirikuid ka siis kui valimisi tulemas ei ole. Ning Jürgenstein - no mis jõulusoov see on, kui tegelikult käib arutelu religiooniõpetuse vajalikkuse üle. Mu meelest Kristus pole nendes tekstides küll mingi võtmesõna, pigem on ta pakendiks ümber mingi teise jõulukingituse.
Skeptiline ja vandenõuteoreetiline mina, sel pöörisel ajal.

Tordist ja pudrust

Saage tuttavaks - motivatsioonikõnelejad Robbins, Reynolds, Ghinsberg, Tracey ja loomulikult, meie oma Vain. Võtkem neid kui sümboleid...
Motivatsioonikõnelejatega on nagu tordiga. Ja jutlustajatega on nagu pudruga. Ühte sa tahad süüa. Teist - kui täiesti aus valikuvõimalus oleks - pigem mitte.
No muidugi, on ka erandeid - mõni tort on tõesti allapoole arvestust ja üle ühe lusikatäie süüa ei jõua. Ja mõni pudru on kaarega üle prahi - sööks mitu potitäit.
Miks ma siis ikkagi pudrust ja tordist kirjutan? Sest pudrukeetjatel on palju, mida õppida neilt torditegijatelt. Elukutselistelt sädemetekitajatelt.
Mõtle, kui iga jutlustaja oleks mõelnud enne kantsli taha astumist läbi: Kas mu sõnavõtt paneb tundma võitjatena või äkki hoopis kaotajana? Kuidas esitada rõõmusõnumi nii, et kohaletulnud saaksid tõesti rõõmsaks?
Vahur Kersna ütles hästi, kui ta Vainu analüüsis - tema koolitused ei ole nagu luterikirik, kus inimesed lontis kõrvadega pinkidel istuvad. Miks on nii?
Samas... eks ka torditegijatel on, mida oma kolleegidelt õppida. Tervislikkuses jääb ju pikalt alla. Loe näiteks Carnegie raamatut - "Ärge muretsege..." Arvad, et raamatu lõpuks on murekotike tühjenenud? Ja vaevalt et Tracey miljonäriks-saamise raamat on kellegi tõeliselt rikkana tundma pannud...
Sellised mõtted siis. Eks ma poole aasta pärast olen targem, kui bakatöö valmis.