reede, 3. august 2007

üle-pika-aja-postitus

Kui ma alustaksin sõnadega: "Ma pole ammu siia midagi kirjutanud..." siis teadjamad päevikussepiilujad mõtlevad, et ega edasi maksaksi lugeda. Ja neil on õigus. Seepärast siis kirjutan teisiti, ent siiski samal teemal, mille nimeks "üle-pika-aja-postitus".

Blogieksperdid ütlevad selle nähtuse kohta "20%". Teisisõnu see, et vaid iga viies blogi, mida me loeme, on tegelikult loetav. Ja loetamatu mitte kirjutamisoskuse, vaid püsivuse puudumise tõttu.

Ise hoian silma peal 60 blogil. Neist regulaarseid kirjutajaid 16 (seda on 26,6%). Ja tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis suvine hapukurgikas on võtnud selle numbri umbes 10-13le (16,6% - 21,6%). Nii et tegelikult on eksperitdel õigus, ja nende soovitus - jaotada oma loetavad blogid kahte (bookmargi) lahtrisse - tasub end ära.

Mõni tõstab selle peale käe, et öelda: "Aga mulle just meeldivad sellised, kes võtavad tükk aega hoogu ja alles siis kirjutavad. Tuleb tunduvalt tugevama sisuga postitus!"

Kui nüüd järele vaadata, kui palju neid tugeva sisuga üle-pika-aja-postitusi on, siis tuleb tõele au anda ja nentida pisiasja, et enamus neist üle-pika-aja-postitustest sisaldavad kas lühikokkuvõtet möödunud 1) veerandaastast 2) kuust või 3) nädalast...

...kirjutatud on keskmiselt veerand lehekülge, seda on tehtud mõtlematult/või/kiirustades (sealt ka need kirjavead). Veel puudub üldjuhul ilmestav pilt ja see kirjatükk ise, on laguneva fookusega (nagu vanemad lugejad juhtlõigust juba ette võisid aimata).

Punkti paneb üle-pika-aja-postitustele säärane lause: "okei, ma lippan nüüd. ees seisavad suured ettevõtmised. proovin nüüdsest ikka tihedamini kirjutada." Ja pane tähele, selles on kolm ebasõbralikku väidet.

1) Esimene väide - lippamisest peab paika. Lippab ta tõesti.
2) Teine väide - et ees seisavad suured ettevõtmised, tekitab lugejas küsitavusi. Sest tavaliselt autor ei ütle, millega täpselt on tegu ja miks nad nii suured on. Milleks siis lugejale anda selline puänt?
3) Ja kolmas - luban-et-kirjutan-uuesti-väide. See ehk kõige valusam! Sest sellest järgmine postitus tuleb kas 1) veerandaasta 2) kuu või 3) nädala pärast. Vähemalt nii näitab minu 8-kuune olek selles self-made kirjanikeliidus.

Seevastu kõige ilusamad, mõjukamad ja inspireerivamad postitused tulevad ikkagi neilt, kel sulg soe ja kes postitavad järjepidevalt. Või peaks ütlema, usaldusväärselt?

Selle postituse olen pühendanud inimestele: Ritsik, Valge Jänku, Maria, Reet, Anniki, Ott, Peeter, Kadri, Kats, Kukupaike, Mia, Regina ema ja ühe abielu inimene (kusjuures, enamus neist on naised!)

Ja loomulikult läheb minu suur kummardus ka sellistele tegelastele, kellega ma sammu ei suuda pidada. Teevad kuni 334 postitust 3 kuu jooksul! Nendeks on: ruhnlane, delfi, trash-can-dance, metsamärt, wildikas, punane hanharan, inno ja irja ning paljud teised...

6 kommentaari:

Unknown ütles ...

Aitäh! Paar väga toredat uut blogi, mida tulevikus jälgima hakata, leidsin Su postitusest :)

kukupai ütles ...

Aitäh! Ja Sul on paganama õigus nende pikaajaliste vahede suhtes (kui need just objektiivsetest põhjustest tingitud pole nagu näiteks Katseloom -laborihiir.blogspot.com )

Liana ütles ...

Sa oled armas inimene:)

m2rtsaar ütles ...

Linkimine teeb inimeseks r66msaks.

Maria ütles ...

Linkimise koha pealt olen Sinuga täiesti nõus. See on alati selline mõnus väike egolaks. Eriti kui positiivset kirjutatakse.
Muide ka see kui keegi kirjutab mingit kriitikat ei pahanda mind aga lahmida niisama paremale ja vasakule minu pihta.. no siis olen naca kuri. (või tegelt ikka väga kuri).

Sa loed ikka päris palju blogisid. Minu blogiring piirdub kuskil 10ga. Vahest harva mõned lisaks. Ja kui tekib mõnes blogis pikem paus, siis käin umbes korra kuus piilumas et kas kunagises lemmikblogis ka mõni uus post on. Üldiselt ma ei leia endale eriti kergelt lemmikuid.

m2rtsaar ütles ...

Pean tunnistama, et 1 p6hjus, mis on mind takistanud uusi lemmikblogisid leidmast, on puhas kadedus ja enesekeskus.

Kui ei taha teha klikki, siis lihtsalt j22b midagi avastamast.