Eile ma oksendasin, veidi ka iiveldasin. Ei viitsinud ühtki jäset liigutada, aga viimaks ikkagi kobisin kontorist koju. Perekonna ja külaliste juurde. Ka tütre Wilma juurde.Ma ikka pidevalt jälgin teda kõrvalt. Vaatan, kuidas ta läbi pisikese nina nohistab (tal on nohu juba nädal aega). Senimaani on ta nii hädine tundunud, oma väikeste sisalikusõrmede, abitu alahuule ja roosade põskedega.
Nüüd olin kodus aga abitu mina, isa. Pea tiirleb otsas ja kõhus keerutavad soolikad. Kui viskasin pikali, siis pidin olema mitme teki all ja kui unne jäin, siis nägin maailma kõige sürrimaid unenägusid. Isegi õhtu-, hommiku- ja muidupalved kippusid minema katkiseks.
Siis vaatan Wilmat, ta kas sirutas kuskil madratsil või lebas hällis. Vahepeal tegi häälitsusi. Nüüd tundus tema nii terve. Vaatas mind selgema pilguga kui mina teda. Ja samas, isegi kui oleksin tahtnud talle anda õhtu-, hommiku- ja muidumusi, siis see jäi ära. Isa ei taha, et tütar jääks haigeks. Isegi lähedusehinnaga mitte.
Olen ikka arvanud, et need isad, kes on vanuses 20-30 on ikka tõelised tegijad. Energiast pakatavad härjad, keda ei pea miski. Ja et lastel pole midagi paremat, kui just selline tippvormis isa...
...aga nüüd juba mõtlesin esimest korda sellele, et kaugel pole see päev, mil teatepulga pean talle üle andma. Mil issist saab papa või vana. Sest Wilma kasvab nii kiiresti ja kuigi ta on nii tore ja täiuslik, paneb just tema mind tundma nii vanana ja haigena.
1 kommentaar:
Nutan koos teie perega Tarmo kaotuse pärast...
Postita kommentaar