kolmapäev, 1. august 2007

Menukirjanik Saramago õpetab kirjutama

Usun, et nii mõnestki selle postituse lugejast saab tulevikus kirjanik. Ja kui mitte kohe päris tõeline kirjanik, siis vähemalt wannabe-kirjanik. Inimene, kes kogu kontsentreerumisvõime kokku võtab ja oma pisikese ajupaja paberile paneb...

Ja et mul endal oleks tulevikus põnevam teie raamatuid lugeda, siis käesoleva postitusega avaldan ühe stiilinäite. Nobeli preemia laureaadilt, supertalendikalt Jose Saramagolt.

Mul on käes ta raamat "Seeing". Leheküljed mu musti näpujälgi täis. Parasjagu lk 189.

"...The bed in the middle is always the one least used. When, as in this case, there were two agents, they invariably used the beds on either side, and if onlyone policeman was sleeping there, he was also sure to prefer to sleep in one of those, never in the middle bed, perhaps because sleeping there would make him feel as if he were under siege or a prisoner under arrest. Even the hardest, most thick-skinned of policemen, and these two have not yet had the opportunity to prove that they are, need to feel protected by the proximity of a wall. The second assistant, who had understood the message, got to his feet and said, No, no, I´m not sitting up, I´m going to bed too. According to rank, first one, then the other, made use of the bathroom which was, as it should be, equipped with everything necessary for their ablutions, for we have not at any point in this report mentioned that the three policemen each brought with them only a small suitcase or a simple rucksack with a change of clothing, a toothbrush and a razor..."

Panite tähele, et tekst on tükeldamata? Puuduvad igasugused lõigud, mõni lause võib olla mitu lehekülge pikk! Punkte kasutab ta minimaalselt, jutumärkide pole ollagi. Dialoog on kavalasti sisse pikitud. Tekst voolab nagu jõgi.
Ja vastupidiselt eesti keele õpetajatele, kes vibutaksid näpuga, ja ütleksid, Selline tekst on täiesti võimalik, on Saramago puhul ainuvõimalik, ja enam veel, seeline tekstikäsitlus annab uued võimalused, kasvõi näiteks ridade vahele pikitud vahemärkused, mis lisavad suure annuse huumorit ja loomulikult veel, jätab see kirjaniku ilma sellisest probleemist, nagu selleks on rütm, sest rütm on sellises tekstis juba ammuilma olemas. Nagu kivid jõgedes.

See oli ühtlasi üks esimesi õppetunde, mis kirjamees Juhan Habicht mulle kunagi andis:

1. Nii kaua kuniks oled noor, õpi vanadelt

Ja sellele täienduseks juurde koomiksikunstik Zildre õpetussõna...

1.1. Joonista maha, aga ära kopeeri.

3 kommentaari:

ritsik ütles ...

Mu meelest on kirjutada tore küll aga raamatuid, neid on ju ilmas niiiiii palju, mida võiks veel üks raamat inimestele juurde anda?
Laule on ka tegelt nii palju ja oo, kui palju on maailmas blogisid..
Kes su lemmikkirjanikud on?

m2rtsaar ütles ...

Ilmas on yldse palju asju. Aga ikka teeme samu asju edasi. Vigu, lapsi ja hommikukohvi.

Ma vist ei oska oma sydant yhelegi kirjanikule anda. Pigem vist on nii, et kes mingil teemal kirjutab hästi, sellele on pöial yles. M6neks ajaks. Kuniks teema enam oluline pole.

Aga bradbury on geenius kyll. Seda kyll.

Sul, sa elukutseline kirjanik?
(Ps. mina loeksin sinu raamatut kyll - isegi kui see oleks hästi igavalt kirjutatud)

ritsik ütles ...

Kuule, ära nüüd meelita, onju!
Aga lemmikkirjanikud on mul kõik veikese kiiksuga, alates Durrellist ja lõpetades Lessinguga, soovitav on, et lugedes võiks muiata saada.
Mul tuleb meelde üks järjekordne kiiksuga raamat, mida julgeksin sulle seoses su praeguste pereoludega soovitada: Klaus-Peter Wolf "Rock`n Roll ja ridamaja". Hea tuju teeb!