Neljapäev, 10. mai 2007

Intervjuu imelaps Henryga: "Nagu rusikas läbi selja!"

Kui mu viimane postitus oli minu isiklik üleskutse blogilugejatele, et palvetataks mu õe- ja õemehe pärast, siis täna võib juba vaikselt hõisata! Nad on elus ja terved. Tagasi rööbastes. Ja see valu, mida Henry kirjeldas kui „rusikas läbi selja” on ta kuklapiirkonnast nipsti(!) kadunud.

Tegin temaga lühiintervjuu.

Mis juhtus?
Juhtus nii, et sõitsime õhtupoolikul krundile (Talvikud ehitavad Tallinnast väljapoole suvilat). Mina sõitsin linnast välja. Ja siis vahetasime Liisiga kohad. Jäin pingile magama.
Ja poolel teel sinna... Tõenäoliselt oli see väsimusest. Liisu jäi kas siis:

1. midagi vaatama
2. vajus mõttesse
3. jäi magama

Tema ka hästi ei mäleta... Aga üks hetk avastasime, et auto on teenpeenrale vajunud. Ehmatus! Liis püüdis olukorda päästa, keeras vastureaktsioonist teisele poole teed, teisele teepeenrale. Ja siis, kui see oli liiga lähedale jõudnud, ka sealt järsult tagasi....

Autol kadus kontroll käest.

Ma ei ütleks, et me tegime paar saltot, aga veeresime mitu korda. Ülepea.
Kui saime teada, et Liisiga on kõik korras, läksime mind üle vaatama. Kutsusime kiirabi. Vaatasime üle. Ja ülevaatuse ajal, kaela pealt, midagi liikus...

Ja valu lõi sisse. Imelik tunne oli. Lõi pildi ka eest ära. Nagu oleks rusikaga läbi selja löönud! Selline tühi tunne.

Mis edasi sai?
Panid lahasesse. Ja viisid haiglasse.
Tolleks ajaks juba inimesed palusid ka. Liis oli helistanud...
Õhtupoole sai röntgenisse ja tilgutite alla. Aga luumurdusid ei avastatud. Ja järgmiseks päevaks oli valu läinud.

Eks Jumal teab, mis vigastused teglt olid. Mina arvan küll, et see oli paranemine Jumala poolt. Ma ise usun seda.

Üheltpoolt sai see kinnituseks sellest, et me ei tea, mis homme tuleb. Seepärast peaks teadma ka oma kohta, kus me praegu oleme. Ja teisalt. Nägin, et Jumal päästis. Ise me seda ei tee.

Peep Saar, sinu naisevend kirjutas eelmise postituse kommentaariks, et tagajärjeks oli vaid üks mõranenud roie. Nii läkski?
Jah.
Kui võimalik, siis paluda ka sellepärast, mis on sees. Sest sisse ei näe. Muidugi röntgen näitab ühte, aga pikema aja peale... et ei oleks midagi. Ja Liisil ka. Pealtnäha on küll kõik hästi.
See on ime, sest 90kilomeetri pealt selline õnnetus.

Mis sai autost?
Auto on Petsi hoovis... (naerab. see on Onu Petsi hoovile tüüpiline olukord. vt ka Peeter Vardja blogi)
Aga täna tullakse sinna vaatama ja hindama need kahjud ära. Teevad matemaatikat. Siis selgub, kas tasub ära parandada. Kui ei tasu, siis müüme.

Nüüd on see kõik selja taga. Sellest kõigest läbiläinuna, milline on su üldine meeleolu?
Eks sihukeste õnnetuste puhul elad ikka paljud tunded läbi. Praeguseks... tänaseks... on selles mõttes et... nüüd on mõtted, et mis autost saab... Ja mure selja pärast on ka jäänud. Aga mis see täpne küsimus oli?

Sinu üldine meeleolu.
Algul on nii, et mõtled, et palju hullemine oleks saanud minna. Liisiga oleks võinud juhtuda palju hullemat. Siis mõtled enda peale...
Ja siis. Lõpus. Mõtled suures plaanis. Et mis selle kõige tähendus oli. Ja et selle lõppedes meeles oleks, et elu on Jumala käes.

Aitäh sulle, et seda isiklikku kogemust oled jaganud!
Aitäh sulle. Ma ise arvan küll, et see oli kinnituseks ka teile, et usk ei ole niisama. Et see on palvejõud, mis meid on kinnitanud.
Need kaebused, mis täna on, ei vääri mainimist. Palvel on suur vägi!

Ja tänud teile, et olete hoolinud!

Vt sarnast intervjuud imelaps Jonatan Ligega (2. veb, 2007)

1 kommentaar:

Liis ütles ...

Ma olen täiesti nõus, et Jumal on kõikvõimas. Ta on suurte tegude inimene ja ma ei kujutaks oma elu ilma temata ette.