Reede, 12. oktoober 2007

Rõõm kulunud ketsides

Üks erudeeritud ja Hiina kultuuri armastav naine andis mulle hiljuti oma blogis nimetuse: noor usumees. Mõtlesin "oh" ja "oh-ohh, šeff! lõpuks ma olengi see, kes ma tahan olla."

Kui ma aga tänast päeva analüüsin ja mõtlen, mis mulle selles rõõmu on pakkunud -- siis peab nenti faktima ja ütlema, et olen avastanud järjekordse kiusatuse iseenda seest. Mida, sina anonüümne päevik, ehk ainsana siin maailmas mõistad ja teada tahad?

Juhtus nimelt nii, et paar nädalat tagasi ma olin otsuse ees. Kelleks hakkan ja nii... Olime sõpradega Tšehhis, juhtide konverentsil. Mäletan, et mitmel päeval vingusin, et msaar ei tunne millegipärast teenimisest rõõmu. "Ma näen Jumalat väikestes asjades, aga mitte SUURTES. Ometigi, ma tean, et ta teeb suuri asju, ja ma näen, kui rõõmsaks see teisi teeb... aga millegipärast puudub mul rõõm tema teenimises."

See oli minu jaoks suur valuküsimus.

Siis, reedel 21. september, midagi juhtus ja ma sain vastuse sellele augule, mis mu sees. Mäletan, et sain väga rõõmsaks. Ja tuleb siin helerohelisel lehel ka tunnistada, et tegelikult on seesama saadud rõõm siiamaani sees. Rõõm teenimises.

Aga nüüd tuleb see kiusatusekoht, mida ma tahaksin jagada. Nimelt on nii, et kuna ma hakkasin vaimulikuks rahvuslikus usuliikumises, siis sellega kaasnesid mõned Boonused.

"Nämma," mõtled sa?

Boonused on: teatud ringkonnas on mul tiitel, mida austatakse. Ma sain staatuse, mis andnud enesekindlust. On terve hulk inimesi, kes vaatavad mind nüüdsest kui autoriteeti. Imelik, aga nüüd on 0lukordi, kus mind lihtsalt kuulatakse!

Ma saan rohkem tähelepanu. Mulle avati uks minna kõnelema Eesti kõige autoriteetsemate inimeste ette. Enam veel, iga päev tunnen, et mul on õlg-õla fiiling inimestega, keda pean suurteks usumeesteks...

Ning mul on uus läptop!

Ja tundes end nende boonustega üle-õnnistatuna, olen ma hakanud tundma, et mu rõõm teenimises hakkab ära nihkuma. Ma otsekui iseenesest tahan tunda pigem rõõmu selle üle, mis boonused mul on. Täna olin rivist väljas 3 tundi, sest mulle helistas Peep Vain isiklikult.

Ma tundsin rõõmu kõdituse üle.
Aga mitte teenimise üle.
Ma tunnen, et midagi on valesti.

Kallis päevik. Ma olen kohanud täiesti uut kiusatust. Ma tahan selle vastu võidelda. Ma ei taha tunda rõõmu selle üle, et mul on peas kroon. Ma tahan tunda rõõmu selle üle, et mul on jalas kulunud ketsid.

Ma tahan järgida Kristust, mitte, et teised järgiks mind.
Hoia mul palun silma peal. Ma olen ju alles noor usumees.

7 kommentaari:

kukupai ütles ...

Pole hullu, alguse asi. Ikka veidi läheb pea pilvedesse, küll jalad varsti jälle maha saad. Praegu ongi kõige tähtsam märgata Jumalat just pisiasjades, mitte niiväga suurtes. Teenimine pole niiväga kõva häälega suurte tõdede kuulutamine kui just igapäevaelus inimeste kõrval olemine.
Hulluks läheb asi siis, kui sõbrad ei julge enam Su juurde muresid kurtma ja rõõme jagama tulla - pelgavad, et äkki Sul pole aega.

Kadri Kirst ütles ...

Ära jah liiga nipsakaks kätte ära mine!
Tegelikult tahtsin Sulle hoopis seda öelda, et mulle tundub, et Sa oled õigel teel. Ja ma väidan seda puhtalt selle fakti põhjal, et oled taas "blogima" hakanud... ma arvan, et võin Sind nimetada oma suureks vennaks selles blogimaailmas (kui Sul muidugi midagi selle vastu ei ole), sest Sa olid esimene inimene, kes mu esimest postitust kommenteeris ja tervitas mind blogijate hulka, esimene, kelle blogi ma hakkasin regulaarselt lugema, ning esimene, kelle ma lisasin oma blogirulli. Ja mu ühes viimatise postituse kommentaarides, mis Helini arvates väga hästi välja kukkus, ütles Helin, et Märt oleks su üle uhke. Nääd, isegi tema peab Sind meie blogiguruks! (Ära nüüd liiga nipsakaks ka mine:)
Point on selles, et olen Su veebipäevikut huviga jälginud jaanuari kuust saati (mäletan, sest siis hakkasin mina blogima) ja mingi aeg (suve lõpp või see vahe, kui te Soomes olite (vist), mõtlesin ma, et miks ma seda ajaveebi küll loen? Tüüp kirjutab ju ainult sellest, kui raske tal on blogida, kuidas ta sõbrad abielluvad ja/või saavad lapsi, et orkutis leidub rassismi jne (mis teatud käsitluse puhul võivad olla olulised ja huvitavad teemad, kuid seep' pold see... mõistad?). Aeg-ajalt midagi meelelahutuslikumat, aga ei midagi rabavat (kui, siis väga harva). Seda oli näha juba selles "aidake mul blogida" kampaanias (mis iseenesest, nentigem, oli nutikas nipp ja edukas kampaania, aga...). Ja nüüd ma näen, et vana hea Märt on tagasi. Kindlasti oli ka Soome etapp Sulle õpetlik ja kasulik ning blogijatel on ka selline ütlus, et kui elu on põnev, ei tule blogimisest midagi välja (aga see on vist rohkem laiskuse väljavabandamiseks, kui midagi muud). Ei tea..
Aga see on see üllatusmoment kui ma oma blogirullis "andekas kursavend märt" lingile klõpsan, ja ootusärevus, mis peas tiksub, kui ootan, et lehekülg laeks: huvitav millega Märt seekord välja tuleb? Provokatiivsed pealkirjad, esialgu seosetud illustratsioonid... siis hakkad lugema ja kulunud ketsid ning "suure tamme varjus" on just see blogi, mida mulle meeldis lugeda, kuhu ma ikka ja ikka tagasi tulin. Blogi, mis alati üllatas teemavalikuga, oli hästi kirjutatud, mõtiskles või viskas nalja, kuid mis põhiline, jõudis mingile järeldusele. Sul oli alati (ja on nüüd jälle) mingi moraal või point märkida.
Ja kõik see näitab, et oled õigel teel. Sest kui inimene on endaga rahul, on ta TEMA ISE ja see on kohe näha.
Edu!
Ja meenutuseks veelkord, ära üleliia nipsakaks mine!
Lihtsalt ma leidsin, et inimesed ei tunnusta piisavalt teiste edusamme. Ja mulle tundus, et Sa oled praegu tunnustust väärt. Kui sellel mingi väärtus on.
Kadri

Ott ütles ...

Naljakas on ikka lugeda sinu poste mõnikord, eriti usuteemadel ja mõnikord tahaks öelda sulle "Märt, sa ei kujuta ette, kui lihtne elu sul on."

Ei, see, et sul on usk, tähendab, et see on kohe midagi vähem väärt aga tead, lihtne seepärast, et sa oled oma usu leidnud.

Paljud kahjuks ei saa Jumalat uskuda kunagi ja need peavad leidma midagi muud, millesse uskuda. Ja vahel on nii, et on olemas teatud protsent inimesi, kes on loobunud igasugusest uskumiset, kui ka otsimisest.

m2rtsaar ütles ...

tänud vastukaja eest.

Kukupai lihtsas lauses: "Teenimine pole niiväga kõva häälega suurte tõdede kuulutamine kui just igapäevaelus inimeste kõrval olemine" on suur iva.

Kadri kommentaaris on suur ja ootamatu laviin, mille alla ma mattun.

Otti ma ootasin. Ma saan aru, mida sa mõtled. Aga sa oled ju kuulnud lugu rikkast noormehest? Tal oli nagu kõik olemas. Aga siis pandi paika -- ole sa mitu protsenti täiuslik kui tahad, sinu usk sind taevasse ei aita. See on Jumala arm. Ja kui Jumal on armuline, siis on kõik võimalik.

ritsik ütles ...

Sa ei arva ju, et Jumal jätab sulle vihjamata, kui Sa liigselt välistele asjadele tähelepanu pöörad?
Väikesed rõõmud on tegelikult nii vajalikud, annavad jõudu.
Ja küllap meie, kaasblogijad kah Sind korrale kutsume, kui liiga uhkeks lähed:)

Maria ütles ...

Sa oled ikka tüüpiline eestlane. Saaks ainult viriseda. Kui on hästi siis virised, et on liiga hästi ja kui on halvasti siis on ikka kõik halvasti.
See tuli nüüd võibolla natuke jõhkralt. Aga miks mitte tunda rõõmu siis kui sul on selleks võimalus???
Märt, tunne rõõmu neist asjadest mis sul praegu on. Oma uuest läpakast ja sellest, et Peeep sulle helistas ja naudi seda! Varsti on see sinu jaoks loomulik igapäeva osa. Tunne rõõmu!!!

Kui sul on raske, küsid sa endalt ja jumalalt, et miks sul on raske. Mida sa oled teinud või tegemata jätnud. Mis ons elle põhjus. Aga miks ei küsi sa endalt ja jumalalt rõõmuhetkedel, et mida sa oled teinud? Miks sa seda väärt oled? Millise õppetunni see sulle annab?

m2rtsaar ütles ...

aa, et ma masohist?
noja, eks ma saan aru, mis mulje see võib jätta, kui sellisena oma rõõmuküsimusi esitlen. aga teenimismotiivil ja teenimismotiivil on vahe, ja siis ei loe alati tunded ja nendes ujumine.

mis ei tähenda, et keegi tunnetemaailma poleks loonud.