Esmaspäev, 28. mai 2007

Öeldes "EI!" kaotad sõpruse

Viimasel ajal on hakatud üha rohkem propageerima "EI!" ütlemist. Ka stressipsühholoogias... et ütled ei, ja sellega jaatad iseenda tegevusi ja eesmärke.

Minu arust on see egoistlik. Läbinisti.

"Tõeline sõber tuleb ilmsiks siis, kui teda ei huvita oma kahjum, mille osaks ta saab. Ta lihtsalt aitab."
(Peeter Vardja, saunas)

Rohkem postitusi ma kahjuks järgmisel kolmel päeval ei saa teha... lihtsalt pole aega. Liiga paljud on öelnud ei. Võtan seda ka natuke isiklikult, sorri.

7 kommentaari:

Liis ütles ...

kas siis keegi jah ei öelnudki?

jadeii ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
jadeii ütles ...

samas, kui sa ainult jaa ütled ja lõpuks muud ei tee, kui teiste asju ja enda omad jäävad nii unarusse, et ei saa nendega enam hakkama, siis mis kasu su sõpradel sinust siis on. asju tuleb ikka balansis hoida. läbi ei ole mõtet ka põleda. taastumine pole just kiire. (tean omast käest) aga kui vahel ei öelda, siis kõik jaa-tegemised saavad sellest rohkem kasu. sest sul on rohkem energiat neid teha. igal ei-l on oma põhjus. ma arvan, et ei ole egoistlik oma tervist hoida ja läbipõlemist ennetada. (mis ei tähenda muidugi, et jaa väga harv nähtus peaks olema) iga üks jõuab erinevalt, seda peab ise tunnetama. Ma ei arva, et teised saavad kõrvalt kritiseerida, et sa teed liiga vähe. võib-olla oled juba kellelegi teisele jaa öelnud või tundidest jääb ööpäevas lihtsalt väheks.

samas ma tean, et teinekord on pettumus inimestes kerge tulema, kui nad jaa asemel ei ütlevad.

jõudu sulle! loodetavasti mõni energiline abikäsi sul ikka on! ma olen kindel, et sa hindad neid!

Maria ütles ...

Tead, ma peaaegu, et täiesti mõistan sind. mul on peaaegu sama teema lasteaia lõpupeoga. Ca 7 vanemat 20st on aktiivsed. Ülejäänutel on üsna ükskõik. Ja siis veel.. kõik pole aktiivsed õiges suunas...
aga kui sul kõik tehtud on siis.. ma usun, et rahulolu on seda suurem :)
Pea vastu!!!

ahh.. mis, Sa oled nii tubli, et pead niikuinii vastu. ;)
Naerata!!!

Ennww ütles ...

Igal vorstil on kaks otsa. Nii ka EI ütlemisel.
Olen kohanud mitmeid inimesi, kes oma mugavusest või laiskusest, ehk ka saamatusest, on varmad kedagi appi kutsuma, olles samas võimeline ise töö ära tegema. Sellisest olukorrast kumab läbi hoopis appikutsuja egoism. Loomulikult pole see aga alati nii.

Ka kirikus eeldatakse sageli kõigile ettepanekutele "jah" vastamist, aga see ei ole alati võimalik. ja väga tihti kipub selle abilise "jah" peale muutuma enesestmõistetavaks, et ta jääbki teatavat ülesannet täitma. Ja keegi enam ei muretse, kas ta ka abi vajab.

Arvan, et on väga vajalik osata öelda "jah" tõelisele abivajajale, "jah" ülesannetele, mis sin tõesti huvitavad. Aga peab olema ka julgus öelda "ei2 kohtades, kus ilmselt ka ilma sinuta hakkama saadaks.

Mina alles õpin "ei" ütlema.

annimanni ütles ...

mina olen õppinud "ei" ütlema rohkem, aga kuidas saada lahti sellest vastikust tundest, mis sellega kaasas käib?

triin ütles ...

Ja minu jaoks on veelgi hullemad "ja"d, mida ei täideta.