esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kriitika ja kiitus (miks see imeb?)

Puutun kokku kriitikaga. Aga ka kiitusega. Arvan, et pole ainuke. Kui aga olen meeskonna käest saanud tagasisidet, mis on mu nõrkused, siis on tulnud midagi sellist nagu "võtad asju liiga isiklikult. ei tee vahet enda ja enda töö vahel."

Tahaksin visuaalselt joonistada selle, kuidas me kriitikat ja kiitust tõlgendame. Ning mis on selle tagajärjed...

Kõigepealt on olemas Mina. Ja temaga pidevalt kaasaskäiv Minu Töö. Meeste jaoks on see lausa identiteedi asupaik. See määrab paljuski ta enesehinnangu ning seda ta kasutab, et endale nimetust anda. (ütleb näiteks "mina olen rekkajuht").

Siis tulevad mängu teised inimesed. On kahte sorti. Ühed on kiitjad ja teised on kriitikud. Loomulikult on kriitikuid rohkem. Mida pühendunumalt me oma tööd teeme, mida rohkem me sellesse usume, seda rohkem on kriitikud. See on elus täitsa normaalne.

1. Ja saabub päev, mil kohtud Kriitikuga ja ta ütleb: "See asi (sinu töö) võiks olla parem!" (kirikus on selleks näiteks a) jutlus mitme peamõttega b) liiga lapsik muusika või c) nõrk reklaamkampaania). Ja Mina reageerib...









2. Ja ta tõlgendab seda öeldut kui iseendale suunatut. Võtab isiklikult. Kaotab motivatsiooni, hakkab nutma või keerab naljaks... aga saab haiget. Ja ta võtab kogu kriitika enda õlgadele. Ja mõtleb frustreerunult "Mina pean olema parem?!". Mängu on tulnud emotsioonid.









3. Nüüd lisandub pildile Kiitja. Hea tüüp, sõber või tuttav, kes ikka aeg-ajalt patsutab õlale. Ta näeb, et sõbra nägu on peale staff-miitingut kortsuline ja ütleb talle silmast-silma "sina oled tubli!". Aga kahju on juba Mina hinges tehtud...






4. Ja ta tõlgendab seda lauset kas valesti või blokeerib üldse. Tema reaktsioon on "jah, aga ma pean olema parem." Ja need mahlased kiidusõnad, mis muidu oleks kui kuldõunad hõbevaagnail, lihtsalt kukuvad nagu nooled vastu betoonseina maha.

Midagi Sinule:
Loodan, et sina oskad õigesti öelda ja õigesti kuulda. Kui sa just kurjategija ei ole, siis sa teed väga olulist tööd! Veelgi olulisem ja erilisem oled aga sina ise!

Hoia oma arusaamist iseendast ja pea end väärtuslikuks. Sind on imeliselt loodud, üks Keegi armastab sind surmani ja võin pea anda, et sinulegi on valmistatud oma eriline plaan. Head esmaspäeva Sulle ja Su tööle!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

väga huvitav ja visuaalne analüüs. ei ole lihtne eristada kriitikat endast ja oma tööst.. aga võimalik.

ent mis tuleb enne, kas hea töö (väljund?) või hea inimene (sisend?)?

m2rtsaar ütles ...

et kumb on enne, kas muna või kana?

kana on igal juhul enne loodud:)
aga muna kujundab ka kana!

CSLewis ütleb neile inimestele soovituseks, kes ligimesearmastuses nõrka panevad, et tehke armastusetegusid, siis muutute ka ise armastavamaks.

nii et, mune hästi!

Maria ütles ...

Kas ma sain õigesti aru?
Et kui sulle on öeldud, et see teine v kolmas asi võiks paremini olla. See on tõsine motivaator ja tähendab, et sina, kui vähegi mõtlemisvõimaeline ja arenemisvõimeline inimene arenedki tänu sellele. Keegi näeb kõrvalt, et sa oled rohkemaks võimaline. Sa saad endast rohkem anda. Muidu ehk muutuksid sa vaikselt laisaks ja mugavaks?
Siis, aga tuleb sõber ja ütleb sulle, et sa tegid hästi. Jääb sulle ikka hinge see, et oleks saanud paremini?
Iseenesest õige mõte. Aga sõbra õlalepatsutust tuleks ju ka kuidagi hinnata. Ta kiitis sind!
Tänapäeval on see kiitus inimeste eraomand. Seda ei jagata eriti hea meelega laiali. See tundub nii kalli raha eest käes olevat.

Peale nende kahe asja on veel üks asi olemas. Nimelt see kui ei anta üldse tagasisidet...

Kaunist sügislehtedes sahistamist!!!