Mida peab tundma üks laps, kes on sündinud paljulapselisse perekonda? Kas häbi? Või uhkust? Sest vaevalt tal on neist numbreist siiralt poogen...Mäletan, et kui koolis käisin, siis oli see enamlevinumaid teemasid, mida õpetajad üles võtsid. Ma ei tea, kas see on mingi pedagoogi hedonistlik hobi -- saada teada, milline on õpilase perekond -- aga ikka jõhkralt palju paluti kirjeldada, joonistada ja isegi analüüsida oma kodust tausta.
Kuna mul oli klassis alati kõige suurem perekond, siis mind kuulati kõige kauem. Õppisin nägema, et üheltpoolt oli see inimeste jaoks hämmastav -- "teid on nii palju!". Ja teisalt võõristav -- "ikka appi kui palju!".
Ning hoolimata kõigist stereotüüpsetest ja pisut vastikutest küsimustest, rahakotist-preservatiivideni, pole ma kunagi mõelnud, kas perekond on olnud mu jaoks midagi halba või ebatäiuslikku. Samas, ma ei tea ka kellele pärg kaela riputada, sest loogiliselt mõeldes ei ole 9-liikmelise perekonna koospüsimine ja jätkuv õnnelikolemine retseptist mahavõetav.
Aga:
¤ Kindlasti on oma osa isal, kes on pannud kõrva taha Saalomoni sõnad.
¤ Kindlasti on oma osa emal, kes ohverdab kogu oma võimetepagasi suuremate väärtuste alla.
¤ Kindlasti on oma osa vanemal vennal, kes on aastaid kuulutanud, et ta ootas endale venda.
¤ Kindlasti on oma osa õdedel, kes on seinast-seina.
¤ Kindlasti on oma osa väikesel vennal, kelle peal saab kõike katsetada.
¤ ja kindlasti lon oma vanaemal, kes on aastaid enne meie sündi meie pärast Jumalaga rääkinud.
10 kommentaari:
WOW.. Ma kujutan ette milline segasummasuvila teil kodus oli. See on heas mõttes öeldud. Mina, kui üksiklaps igatsesin endale niiväga venda või õde ja arvan oma kahe lapse pealt vaadates, et peres peab olema mitu last. Vahet pole, et vahest kakeldakse ja minnakse tülli ja mida kõike veel, kuid nii tore on minna suurema õe juurde ja küsida talt tema pliiatseid või väiksema ões nukuvankrit laenata. Saab ju tegelikult topelt kinke ja mänguasju ja sünnipäevi ja kõike. Kui mõnda asja saab ka rahalises väärtuses vähem siis emotsionaalselt saab kindlasti suures peres kasvanud laps rohkem.
Märt, sa panid mind üllatama isegi natuke.
Olgugi, et ma tean seda tunnet, mis on olla suurpere liige.
Tegelikult, kui hakata mõtlema, siis on ikka hea, et sul on sellised õed-vennad.
Minu puhul on tegemist siis ainult vendadega, nelja vanema vennaga.
(Jajah, olen pesamuna. Ma tean küll!)
Mina,7-lapselise perekonna ühe lapsena olen tundnud ja tunnen siiamaani selle üle siirast uhkust ja rõõmu:)
Oi, suur pere on tore! Minu pere nii suur ei ole, aga Sinu lugu tuletas ühe minu enda loo meelde. Kui ma esimesse klassi läksin, elasime majas, kus varem oli elanud pere kolme tütrega. Neil oli ajas kolm kivi ja kolm kaske - nagu muinasjutus - esimene kõige suurem, siis keskmine ja siis kõige väiksem. Kui vaevalt viis päeva koolipinki nühitud, sündis meie perre poiss. Terve küla spekuleeris, et niikuinii on tüdruk. Õpetaja, kes uudist kuulnud oli, kutsus mu klassi ette aabitsast lugema. Sain kuskil 3 lauset loetud, kui õpetaja otsustas, et meie uue pereliikme sugu on ikka kõige olulisem: "Ütle nüüd ausalt, kas sündis poiss või tüdruk?" Ma vastasin, et isa ütles, et poiss. "Seda me veel vaatame" ja ma võisin oma kohale tagasi minna.
Jagelesime, mis me jagelesime, aga õest-vennast on mulle küll enamasti ainult rõõmu olnud. Kuna ma kõige vanem olen, siis ei pidanud ma kellegi vanu riideid kandma kah, aga mis kõige olulisem - see ei olnud üldse oluline.
Kui armas, et Sa räägid oma imetoredast perest! Peres peab olema palju lapsi, see on nii oluline! Minu arvates on toimunud tohutu mandumine, kui juba kolmelapselist peret peetakse paljulapseliseks pereks ja mulle on mu nelja lapse puhul öeldud:"Oi, nii palju lapsi! Küll siis ikka on raske!" Mis palju?! Neli pole üldse palju, igas peres peaksi olema vähemalt neli last, see oleks normaalne ju! Ja minu arvamine on, et ühte last on palju raskem kasvatada kui nelja või rohkemat. Tegelikult tahtsin kuut last, nii et on veel arenguruumi... :)
Vaatan, et minu tänane postitus on ületatud tiia poolt. Kirjutab töökaaslasest, kel 15 last.
minu tänane õpetussõna oleks... tehke lapsi.
Tere!
7 lapseline pere? Kui te kõik pildil olete siis on see nii. Aga ma olen ka muidu paljulapselisest perest. Meil on 8 lapseline pere. Ma olen seitsmes. Ja siis peale minu on veel üks noorem õde. Järjekord - 4 poissi ja järgi 4 tüdrukut. Kahjuks on üks mu vendadest surnud, ehk alles on meid 7. Kunagi on meil HiigelSuur suguvõsa!
Ja ma pean veel lisaks kommenteerima et see on Super ilus pilt teist. Kindlasti raamige ära eks! :) Ja teil on kena perekond. Ilusad inimesed.
minu kaastundeavaldused ja tänud kommentaari eest.
Kogu austuse juures kõigi vastu, minu nimi on Kojonka Moe ja ma olen pärit Austriast. Olen kuulnud inimestest, kes annavad tunnistusi ettevõtte Loan Credit Institutions kohta, ja see on esimene kord, kui ma taotlen laenu internetis. Ma kartsin laenu taotleda internetis pettuste tõttu, mida ma internetis näen, aga pärast nii paljude tunnistuste lugemist selle ettevõtte kohta otsustasin proovida ja taotleda laenu sellelt ettevõttelt nimega Loan Credit Institutions. Mul oli raha vaja ja mul oli vaja laenu summas 80 000 eurot. Nii et ma esitasin taotluse ja mulle öeldi, mida teha. Ma kartsin, aga andsin ettevõttele võimaluse mind aidata ja nad kinnitasid mulle, et vähem kui 5 tööpäeva pärast saan oma laenu oma kontole. Ma ei uskunud seda kunagi, aga ma ootasin vähem kui 5 tööpäeva, kui sain oma pangast kõne, et minu kontol on 80 000 eurot ja kohe helistas pank mulle. Võtsin ettevõttega ühendust ja teatasin neile, et olen oma laenu kätte saanud ja täna olen ma rahul. Seega, kui andsite mulle sõnumi ja lugesite seda ning vajate sellelt ettevõttelt seaduslikku laenutaotlust ja olete kindel, et olete selle ettevõttega rahul, siis usun, et see ettevõte on Jumala poolt saadetud ja palvetan, et see kestaks ja aitaks inimesi edasi. Võtke selle ettevõttega ühendust e-posti aadressil loancreditinstitutions00@gmail.com või WhatsAppi teel: +393509313766 või +393512114999.
Postita kommentaar