Vaja on 490+ uut kirikut (ruttu!)

Aknast paistab poolik valge kuu. Ja umbes kümne korteri valgustatud kardinad. Minu ümber on pool Tartu linna, olen 40 000-pealises Annelinnas. Minu korterelamus on tsirka 270 inimest. Minu püstakus elab lisaks minule, Gretale ja kohe-väljuvale tütrele veel:

1. esimese korruse vanamees
kellele ei meeldi esimesele korrusele pargitavad jalgrattad ning kes koristab väga hoolikalt veega oma trepikoda. eriti jalamatti.

2. teise korruse asotsiaal
kes oli nõukaajal väga usin naine, talle anti tasuta korter. ja ta on kasvatanud üles vähemalt ühe poja. ta viib solgiämbriga prügi välja ja küsib aeg-ajalt suitsu.

3. kolmanda korruse õigeusklik venelane
kes alguses jättis väga pahura mulje, aga mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et ta hoolib lihtsalt rohkem kui vaja. tal on mingi diil soomlasega ja keldriga. ning ükskord värvis ta huuled punaseks.

4. neljanda korruse skypija
kelle arvuti on üsna ukse lähedal ning kes istub skybis rohkem kui mina.

5. viienda korruse noor pere
mille liikmeteks on vaikne ja pisut ebaviisakas prillidega isa. natuke ribadeks töötanud noor ema. kaks last, keda sõidutatakse ühe korralikuma käruga (mis on keldris) ja teise, mitte-nii-korralikuga (mis on viiendal). neil käivad sõbrad külas öösiti.

Oma naabreile mõeldes olen oma lähima tiimikaaslasega, Christopher Lee Brockiga, ikka arutanud, et kui suur on meie tööpõld. Oioi, ikka suur! Kuna meie missiooniks on olla kirikute õnnistajaks. Ja et me usume, et iga inimene on kutsutud olema osa kristlikust kogudusest (ehk Kristuse ihust)...

...siis oleme arutanud ka sellest, et kui palju on vaja Eestisse, Tartusse ja Annelinna uusi kirikuid.

Kõrvalmärkusena tuleb öelda seda, et Chrisi isa on olnud vähemalt 6 koguduse rajajaks. Siis läks töö ülejõukäivaks (selles vaimumaailmas on ikka igasugu rünnakuid), ja nüüd, selle tulemusena, on ta rekkamees. Aga üks vili jäi mahlasena alles -- Chrisist on südamelt saanud samuti kirikurajaja.

Ja oleme siis koos arvutanud.

Kui statistika järgi on elujõuliseim kogudus 200-liikmeline, siis läheb Tartusse vaja vähemalt 490 uut kogudust. (100 000 - 490*200) Praegu on peaaegu elujõuliseid kirikuid 10.

Ja kui Annelinnas on 40 000 elanikku, siis siia on vaja kõigest 198 kirikut. (40 000 - 198*200) Praegu on Annelinnas olemas kaks kirikut. Kahjuks käib neis mõlemas tugevalt alla 200 inimese...

ja veel:
Aga kas te teate, kui palju on eestlasi Helsinkis?
Õige vastus: 20 000 - 30 000
Neile pole suunatud ühtegi eestikeelset kirikut.
Aga vaja oleks umbes 100-150.

Ja veel:
Aga kas te teate, kui palju on eestis venekeelseid inimesi?
Õige vastus on: ligi 400 000
Ja seda arvu, kui palju peaks olema juhte, kes tõusevad ja lähevad, et aidata neil leida püsiv suhe Jeesuse Kristusega, ma ei julge mõeldagi.

- Siin on järelemõtlemisruumi nii rekkameestel kui pastoritel.
- Eriti aga minu blogilugejatel, kes alles oma kohta otsivad.
- ja palun palvetage ka minu ja Chrisi pärast.

Tundeid tuleb väljendada!

Ilmselt ma pole ainuke, kes on riietatud tunnetega. Ka blogi on selle reetjaks. Mille üle aga küsimärgid tekivad pea iga konflikti korral, on hoopis selles, et mida nende tunnetega peale hakata? Kas viha ja hirm jätta endasse. Või karjuda näkku?

Rõhutan oma viimase 9 kuu põhitõde üle ja üle -- kõige rohkem peksavad mehed naisi just raseduse ajal. Kõige rohkem jäetakse naisi maha just rasedusekuudel...

Minu arvates on selle põhjus selles, et ei taheta ega osata tundeid väljendada... ja täna kontori tulles, ning nähes, et minu ainuke parkimiskoht oli võetud, sain frustreerunuks. Ühtlasi sai sellest inspiratsiooniallikas alljärgnevatele suhtlemispsühholoogia joonistele.

Probleem algab samast olukorrast, kust eilne postitus ("Kriitika ja Kiitus, miks see imeb?").
Kriitik ütleb midagi Minule. See võib olla absoluutselt ükskõik mis asi. Näiteks a) kui me kohe uut ülemust ei muretse, variseb kõik kokku b) liiga vähe on koostööd erinevate kirikute vahel c) ma tahan seda ja siis seda.

1. Esimene probleem tekib sellest, et Mina tõlgendab öeldut valesti. Ta võtab isiklikult. Ja isegi kui see öeldu on õigustatud, ning see peabki mõjuma isiklikult... siis ikkagi raske olukord. Temas tekib frustratsioon, hüüu- ja küsimärgid.








2. Seejärel muutub Kriitiku öeldu Mina-monoloogiks. Asi läheb keema. Ja Mina hakkab enda sees arutlema, miks ta nii puudulik on. Sõltuvalt iseloomust ja enesehinnangust võib ta soovida ülespoomissurma kas Kriitikule või siis iseendale. Ta kulmud lähevad kortsu, nägu läheb mossi.






3. Ja signaal jõuab tagasi Kriitikuni. Tõsi, tavaliselt mitteverbaalselt. Mis aga juhtub, on see, et Kriitikus kerkivad esile ???-märgid. Ta ei tea täpselt, mis nüüd juhtus. Ja kui on nii, et ka Kriitiku suhtlusoskused on nõrgad, siis kriipivatest emotsioonidest saab kaitsebarjäär ja kahe inimese vahel tekib eriti-mõttetu konflikt. See hakkab ringlema ja ringlema. Mida siis teha? Kus tehti viga?







Minu pakutav lahendus... pärineb TÜ esimese kursuse suhtlemispsühholoogia ainest. Seda nimetatakse "tunnete-tasandil kehtestamiseks". Idee on selles, et sa sõnastad selle, mida tegelikult tunned Kriitikule. Väljendad protsessi, mida tema sinus esile kutsus. Ja volla! 99% juhtudest on Kriitik piisavalt intelligentne, et sind mõista, ja hooliv, et end parandada.

Teised, kõige tüüpilisemad lahendused oleksid kas: "endasse tõmbumine ja vaikseks jäämine" (see meeldib minu naisele Gretale väga) või siis "filtreerimata eneseväljendus Aargh" (seda praktiseerin mõnikord mina, päris hirmuäratav). Ma isiklikult ei soovita kumbagi. Proovige parem"tunnete-tasandil kehtestamist".

Siia lõppu üks joonis sellest, kuidas see algusest-lõpuni toimib. Loodan, et sellest on Sulle abi. Kui ei, siis kommenteeri vastu...

Kriitika ja kiitus (miks see imeb?)

Puutun kokku kriitikaga. Aga ka kiitusega. Arvan, et pole ainuke. Kui aga olen meeskonna käest saanud tagasisidet, mis on mu nõrkused, siis on tulnud midagi sellist nagu "võtad asju liiga isiklikult. ei tee vahet enda ja enda töö vahel."

Tahaksin visuaalselt joonistada selle, kuidas me kriitikat ja kiitust tõlgendame. Ning mis on selle tagajärjed...

Kõigepealt on olemas Mina. Ja temaga pidevalt kaasaskäiv Minu Töö. Meeste jaoks on see lausa identiteedi asupaik. See määrab paljuski ta enesehinnangu ning seda ta kasutab, et endale nimetust anda. (ütleb näiteks "mina olen rekkajuht").

Siis tulevad mängu teised inimesed. On kahte sorti. Ühed on kiitjad ja teised on kriitikud. Loomulikult on kriitikuid rohkem. Mida pühendunumalt me oma tööd teeme, mida rohkem me sellesse usume, seda rohkem on kriitikud. See on elus täitsa normaalne.

1. Ja saabub päev, mil kohtud Kriitikuga ja ta ütleb: "See asi (sinu töö) võiks olla parem!" (kirikus on selleks näiteks a) jutlus mitme peamõttega b) liiga lapsik muusika või c) nõrk reklaamkampaania). Ja Mina reageerib...









2. Ja ta tõlgendab seda öeldut kui iseendale suunatut. Võtab isiklikult. Kaotab motivatsiooni, hakkab nutma või keerab naljaks... aga saab haiget. Ja ta võtab kogu kriitika enda õlgadele. Ja mõtleb frustreerunult "Mina pean olema parem?!". Mängu on tulnud emotsioonid.









3. Nüüd lisandub pildile Kiitja. Hea tüüp, sõber või tuttav, kes ikka aeg-ajalt patsutab õlale. Ta näeb, et sõbra nägu on peale staff-miitingut kortsuline ja ütleb talle silmast-silma "sina oled tubli!". Aga kahju on juba Mina hinges tehtud...






4. Ja ta tõlgendab seda lauset kas valesti või blokeerib üldse. Tema reaktsioon on "jah, aga ma pean olema parem." Ja need mahlased kiidusõnad, mis muidu oleks kui kuldõunad hõbevaagnail, lihtsalt kukuvad nagu nooled vastu betoonseina maha.

Midagi Sinule:
Loodan, et sina oskad õigesti öelda ja õigesti kuulda. Kui sa just kurjategija ei ole, siis sa teed väga olulist tööd! Veelgi olulisem ja erilisem oled aga sina ise!

Hoia oma arusaamist iseendast ja pea end väärtuslikuks. Sind on imeliselt loodud, üks Keegi armastab sind surmani ja võin pea anda, et sinulegi on valmistatud oma eriline plaan. Head esmaspäeva Sulle ja Su tööle!

Toolile istub Kassipoja Mirjam!

Täna istub toolile Kassipoja Mirjam. Tema ongi see inimene, kes hoolitses kassipoegade eest nii kuis suutis... ent siiski tunnistab, et tema tõttu varjupaika need loomad on läinud. Tegelikult on Mirjam tore inimene, kes omal ajal pidanud palju kurke purkidesse pressima. Teretulemast blogitoolile, Kassipoja Mirjam!

Kes sa oled?
Olen Mirjam. Üliõpilane.

Kuidas sa sündisid?
Sündisin Tallinnas väga kummalistes oludes, kuid elanud olen terve elu Tartus.

Sinu pere ja muud loomad?
Pere on mul hästi pisike. Tädi ja täditütar Tartus, ema ja õde Soomes ja ainukesed sugulased Belgias. Aga mida pisem pere, seda rohkem seda väärtustatakse! Hetkel elab minu juures mu kursusekaaslane. Plaan on võtta koduloom.

Millest oled (olnud) sõltuvuses?
Aastaid tagasi oli heaks sõltuvuseks sport, eriti pikamaajooks. Nüüd ei lase mu põlved enam joosta ja asemele on tulnud teine sõltuvus. Suitsetan.
Tunnistan isegi ja õnneks "ainult" 2 kuud nikotiinipulkade käes olnud, et varsti läheb loobumiseks. Üritan endale sunniviisiliselt lugemisesõltuvust tekitada.

Räägi üks kurb lugu
Kurba on siin maailmas nii palju, et sellest ei tahagi kohe rääkida. Ei oskaks kusagilt alustadagi. Tegelikult olen kurb, sest olen üks nendest, kelle pärast satuvad kodutud kassid varjuvaikadesse.
Ikka ma mõtlen sellele ja meel läheb kurvaks. Nimelt on/oli sõbral hästi tore kass. Miša oli kusagil tänaval endale poisskiisu leidnud ja ootas 5 kassipoega. Sõber läks aga Soome tööle kuudeks-KUUDEKS ja hakkas siis rääkima igasuguseid hulle jutte, et lubasime (mina ja mu endine elukaaslane) kassi-kasside eest ise hoolitseda. Saime siis elamise võtmed ja käisime kiisut iga päev vaatamas ja poegade sündimisel kasvatasime-harisime neid kuidas jaksasime.
Leidsime 4-le 5-st kassipojast uue kodu, andsime kaasa superkiisupaki krõbuskite ja leludega... Ema ja üks eriti tragi tavaline triibuline jäid alles. Sõber oli endiselt Soomes ja naabrid hakkasid kurtma kassipissi haisu üle...
Sõber tuli Soomest tagasi ja kasside edasine saatus ongi lahtine... Kasse pole enam näha olnud. Loodetavasti on nendega kõik ikka kenasti ja mõni hea tädi on nad enda juurde võtnud.

Lemmik raamatutegelane?
Hiljuti lugesin just Knut Hamsuni "Nälga". Raamatu peategelane on vaene kirjanik, kes elab päevi näljas ja kes üritab ennast kuidagiviisi kirjutistest ära elatada. Väga meeldib mehe põhimõttekindlus ja väärikus.
Näiteks andis ta raha alati ikka enne võla katteks kui ostis endale näljapeletust.

Millised laulusõnad on sul peas?
Ma võin öelda, et mul on hea mälu, kuid filmipealkirju filmi sisuga ja laulusõnu lauluga lihtsalt EI SUUDA meelde jätta. Mis on kurb, sest vahel tahan kõvasti kaasa lauda, kuid ikka lõpetan nurgas valesti jorutades. Umbes viiel lool tean 75% ulatuses sõnu. Üks on Vennad Urbid-Moosi ja teed. Väga sügava sisuga lugu tegelikult.

Kes sind närvi ajab?
Teised inimesed ajavad mind väga harva närvi. Enda kallal olen aga päris tihti rahulolematu. Mul puudub püsivus.

Kelleks ei taha saada?
Liinitööline ei tahaks olla. Töötasin mingi kaks kuud Salvesti tehases ja toppisin kurke purki. Sellest on väga jubedad mälestused ikka - kibestunud ja kurjad tädid ning veel aasta hiljem ei suutnud paljast kurki näha ka mitte!

Mõtle välja 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Õpin semiootikat ja kulturoloogiat, kõrvalerialaks kunstiajalugu.
* Ülikooli kõrvalt töötan täiskohaga.
* Mul on 3 tatood.

Järgmine blogitoolile istuja on veel teadmata. Kui lugejate seas soovib keegi veel endast märku anda, siis loe postitust "Aidake mul blogida!" Näidates sellega, milline inimene oled sina ning aidates sellega võidelda Märdi minakesksuse vastu.

Eelmised pühapäevad:
Toolile istub Salvestusruumi Mari!
Toolile istub Nabanööri Andrus!
Toolile istuvad õed Liis ja Iiris!
Toolile istub Märdi Sõber!
Toolile istub Hunt Lammas!
Toolile istub Legendi Maria!
Toolile istub Luule Liana!
Toolile istub Taskurätiku Maria!
Toolile istub Trak Peeter!
Toolile istub Kala Kats!
Toolile istub Eesti Naine!
Toolile istub Pirita Ott!
Toolile istub Kopteri Anniki!
Toolile istub Beethooveni Kristi!

Eesti meeste turg

Meil kõigil on võimalus minna vaatama, millised on eesti mehed ja nende autod. Tuleb lihtsalt sõita ummikus teiste järel autoturule ning hakata ringi vaatama. Liigud läbi värava, paned kindad kätte ja astud keset šaslõkkilõhna ja surisevad mootoreid edasi...

Ma ise käisin vaatamas, milline on siis mu ameerika sõber seal (vere poolest küll iirlane ja sakslane) ja kuidas ta oma autot (rohelist bemarit) müüb. Ikka naljakas oli see.

Tal oli külm. Seisis seal käed taskus ja mütsike peas. Autol on pesemisjäljed, väikesed mullikesed siin seal. See oli armas. Autod ei ole tegelikult üldse tema ala, aga ta oli nii väga vaeva näinud... kirjutas tuuleklaasi alla sildi "osta auto kiirelt ära. tahan raha ruttu saada." -- aga nii kui üks mees seda nägi ja siis naerma hakkas, võttis ta selle ära. Asemele pani sildi "Paku midagi". Jälle väga armas!

Craig on ta nimi. Ta müüb autot 15 000 krooniga. Kedagi lüpsta ta ei taha. Lihtsalt perebuss on remondis ja see nõuab jõhkralt raha. Kodus on pere, kaks poissi ja minu õest naine. Võib-olla elavad nad siis 3nädalat ilma autota. Aga Craig on rõõmus kui saab poolgi summast.

Ta oli juba kaks korda palvetanud seal autos, et Jumal tema väikest diili õnnistaks. "No ma loodan, et ta vastab."

Siis hakkas meil Gretaga külm ja jätsime hüvasti. Ta jäi sinna üksi autosse istuma, mütsike peas. Eks ta siis oota seal edasi neid eesti mehi, kes näevad et suure mehe sees on lahke süda ja ei, kedagi lüpsta ta taha.

Juba homme ta jutlustab kirikus rõõmust. Me teeme koos 4-nädalase ja väga elulise seeria "Rõõmuabi 1863". Ja loodame, et sinna tulevad ka eesti mehed, olgu siis autoga või ilma. Tühjade kätega me neid igatahes ei jäta.

msaar.blogspot.com on liider

Juhtusin võtma kätte tänased uudised. Seal oli tehtud statistikat minu lugejatest. Mulle see täitsa meeldis...

1. Aitäh Eesti Ekspressile
2. Aga Blog.tr.ee, sinu peale olen solvunud.

Miks sa nutad, noor isa?

"Peale sünnitust ei tohi seksida 6 kuni 8 nädalat," ütles ämmaemand rasedatele ja eelkõige meestele. "Mõnel juhul ei tohi isegi koguni terve aasta..."

Olin ruumis ainuke tulevane isa. Teised olid ümmargused naised. Mäletan, et kui neid sõnu kuulsin, läksid mu põsed punaseks ja silmad märjaks. Jah, tõepoolest.

Kuus kuni kaheksa nädalat, mõtlesin. Arvasin, et see number oli kaks kuni kolm nädalat... ja pilgutasin kiiresti seal perekoolis silmi, et keegi mu ilmunud pisaraid ei näeks.

Ei. Asi ei olnud mitte selles, et ma sain puudutatud või haavatud. Vaid ma mäletan, et kui ta neid ridu kategooriliselt raius, siis minu hirm lihtsalt oli selles, et ta ütleb seda teadlikult -- teades, et ruumis on ÜKS meesterahvas, kes PEAB neid ridu kuulama. Ja et ta võib minu reaktsioone KONTROLLIDA.

Pisarad ja õhetus tuli analüüsist! See oli ootamatu olukord -- et keegi ruumis ütleb must-valgelt, kuidas asjad peaksid olema. Ja on eriliselt suunanud oma tähelepanu minusugusele sihtgrupile. Õhetavate põskedega isale.

Ma olen alati tahtnud teada, mis tunne see on. Kui keegi ütleb, kuidas asjad peaks olema. Kui keegi avaldab mängureeglid... et mis tunne sel eksijal on.

Ma ise olen jutlustaja, aga kirikus ma seda tunnet - üllatuslikult - ise kogenud ei ole. Alati kui kuulen kedagi rääkimas ebajumalateenimisest, valetamisest või millegi rikkumisest, siis olen tundnud pigem pisikesi süümekaid...

...aga mitte kunagi ei ole mul läinud põsed õhetama ja silmad pisaraile.

Tahaksin nii väga teada, mis mõju on minu sõnadel, kui ütlen kellelegi, et nii ikka ei tohi. Ei tohi, sest see teeb haiget teisele, ja on tegelikult pikas perspektiivis kahjulik mõlemale -- ma tahaksin tajuda neid kuulaja tundeid kui ma ise räägin. Tahaksin olla tundlik ämmaemand.

Miks sa nutad, noor isa?