Teisipäev, 17. juuli 2007

Kummitused lauludes ja lausetes

Kui lõigata niidukiga muru, või panna lindil torusid kokku. Siis ei möödu kümmet minutitki, kui kuskilt kuklapiirkonnast hakkavad üles kerkima selle päeva tsitaadid ja kellegi tobedalt lauldud laulud.
Oh peakoluke, peakoluke... kust küll tulevad need kollikesed?

Kummitused, mis on kõige pikemaajalised hingepartnerid ses päevas. Nad tulevad, ega lähe... mõtle, millele tahad. Oled häiritud.

Eilsed juba meelest läind, kuid tänased jälle peas.
1. "Mulli ajama ja parteileht... mulli ajama ja parteileht..."
2. "Kiirtoidukristlane... kiirtoidukristlane..."
3. "Ta ütles, et sa oled rõõmus, sest ei võta solvanguna... sest ei võta solvanguna..."

Eriti naljakalt jäävad aga külge kristlikud lastelaulud.
1. "Sõber öelda võin, et armastan sind... armastan sind..."
2. "Üks on uks, kuid pooli sellel kaks... pooli sellel kaks..."
3. "Kui Jeesus on su paadis, võid sa laulda ka tormis... laulda ka tormis..."

Mõtlesin, et kahtlemata on see seotud kuidagi inimestega, kellega oled. Näiteks kui õest primadonna Tuuliga olen, siis läheb raudselt laulmiseks. Lihtsalt lambist. Tulevad igasugu duetid ja muud leierkastid.
Samuti on see seotud kuidagi monotoonsete keskkondadega, kus ajul on natuke aega ideid välja tulistada. Aga see ruum, kuhu järjekorne tipp-lause tulistatakse, on täpselt nii pisike, et üks vaid üks kummituskuul põrkab seal korraga.

Ja sa ainult proovi teda sealt välja saada!

...ning kui sa siis ikka veel lindi juures oled ja su juurde tuleb keegi hea inimene ning ütleb julgustuseks read: sul hea töö, saad palju mõelda... siis tahaks küll ühe toruga teda visata, sest mis paljusus see on, kui 3-4 tundi järjest ei mõtle muust kui

"tõin kolmeeurosed murakad, kollased...
tõin kolmeeurosed murakad, kollased...
tõin kolmeeurosed murakad, kollased..."

5 kommentaari:

mari ütles ...

Jah. See kummitusevärk on ikka väga tuttav. Tavaliselt just lauludes. Näiteks kõnnin mööda tänavat ja kuulen kusagilt raadiost mingit nõmedat laulu, mis jääb mõtteis saatma kuni järgmise raadioni... Vahel kummitavad õnneks ka head laulud. Näiteks ülistuslaulud. Ja kui nad juba kummitavad, siis pööran olukorra tavaliselt selliseks, et nad mitte ei kummita enam, vaid ma teadlikult laulan mõtteis (ja vahel ka valjusti) Jumalale kiitust.
Ja üldse: kui tahad, et mingi nõmedus enam ei kummitaks, tuleta meelde mõni hea asi (näiteks ülistuslaul; mõni tore mälestus või armas inimene) ja mõtle sellest. :)
Olen ise ka teinud sellist tööd, kus tundideviisi vaja kokku panna mingeid asju või tegeleda ühe ja sama asjaga. Ikka päris jube on vahel. Aga eeltoodud praktika täitsa töötab! ;)

melec ütles ...

mind ajab närvi see, et kui tööle lähen, pean samade kohtade peal mõtlema samu asju... no näiteks lähen mööda ühest sõjaväe aiast kus on okastraat peal ja siis pean iga kord mõtlema, et kuidas oleks sellest üle ronida...

Liis ütles ...

Mul on töö juures samamoodi. Vahel ajab ikka natuke närvi küll.

Maria ütles ...

Oi ma tean mida tähendab teha tööd kus pead ei pea kasutama ja siis liiguvad peas igasugused mõtted. Tegelikult ma praegu isegi vahest tahaks sellist tööd, sest siis suudaks ehk rohkem jutukesi välja mõelda. Aga täna näiteks ei olnud mul aega isegi päeval ühegi isikliku asja peale mõelda.
Eile oli muidugi hullem ja siis ei saanud ma üldse millegi peale mõelda.

m2rtsaar ütles ...

Yhtlasi see t6estab, et igasugu suurtel humanistidel on arvutused natuke nihkes.

M6tle:
1. Inimene kasutab peamiselt 1 ajupoolkera (-50%)
2. Sellest ajupoolkerast kasutab ta aktiivselt max 10% (-90%)
3. Ja kui see inimene teeb ajuvaba tööd, siis ta m6tleb konstantselt 3-4 asjale. (-99%)

Ärge tulge mulle rääkima, et inimene on geniaalne olend. Mina oma piiratuses olen t6estus, et nii see ei ole.

1,5 tundi selles keskkonnas veel!