Neljapäev, 12. juuli 2007

Võimalus olla armuke

Istun mina meeste kesel ja vaatan, mida hinnatakse, mida mitte. Millised on üksteisele seatavad standardid. Ja siis fantaseerin, et kui ma saaksin olla armuke või kui mul endal oleks armuke, siis vaevalt oleks neid mehi palju, kes mulle käe ette paneksid.

Kui mul aga see võimalus oleks, ei kasutaks ma seda.

Ja kui aus olla. Siis mitu tundi mediteerisin mõttel (saagides Jussi-nimelisi torusid juppideks), et annaksin korralikult peksa kõigile meestele, kes seda teed on läinud, ja võimalust kasutanud... No ikka nii annaks, et ikka öögib... Kui vaid julgust ja jõudu oleks. Kui oleks.

Oh mehed... Miks te pekki rikute abielu? Saan aru kui panete kaardilauale vaid Oma abielu. Aga mängus on alati rohkem kui üks. Vähemalt veel kahe inimese esimesed-ja-viimased elud. Need ju rikud ka ära!! Ja minu silmanägemine ütleb, et neid plekke ei pese ära ei Dosia ei Arial.

Meego Remmel ütles ühes pulmajutluses, et "kristlikku abielu saab elada vaid korra".
Kas pole see mitte väljakutse, kus suured riskid?! Mulle tundub, et me isegi ei mõtle, millised on mängusummad, või mis on kaalul.

Kõige kurvem seejuures aga on see, et MA ISE ei julge sõna võtta. Ei julge öelda rikkujale silmast-silma, et "pekki, ära ole loll"... sest kardan, et need, kes liiklust rikuvad, ongi kõige kõvemad mehed.

Aga vähemalt suutsin esimese koperdava sammu ära teha... ja natuke rahulikumalt magama minna.


(ma tõesti loodan, et ma pole viimne mohikaanlane, vaid minu poolele astub mõni veel)

7 kommentaari:

Maria ütles ...

Kui minu ühe väga hea tuttava tüdruku mees mulle oma armukesega vahele jäi ütlesin talle, et ta selle asja ära lõpetaks. See on nõme mida ta teeb.
Kaks tundi hiljem helistas mulle maruvihane tuttav tütarlaps ja sõimas mind täiega läbi, et üritan tema abielu lõhkuda mõeldes välja igasugu lugusid. rohkem pole see neiu minuga suhelda soovinud.
Kuid tema mees ikka petab teda.

Ja ma ei läinud isegi sellele neiule seda rääkima. Vaid rääkisin sellega kes pettis...

Ahjaa.. Minu mees ja tema tutvusringkond on kõik sellel meelel, et petmine pole seda väärt.

Ma ise mõtlen nii, et kui ma elan kellegiga koos siis pean olema talle truu.
Kuigi.. vaadates ühte saadet ühest pornostaarist siis tema ja ta mehe suhte aluseks oli armastus mitte seks. Petmine oli siis kui naine oleks kedagi teist armastama hakanud.
Tavamaailmas käib see kuidagi vastupidi..

m2rtsaar ütles ...

Mulle tundub, Maria, et mõnikord inimestele olulisem elada illusoorselt ilusas maailmas, kui haigettegevas, aga päris maailmas. Sellest ka vist tõrjuv hoiak väga healt tuttavalt sinu suhtes. Kahju.

Inimene lakkab olemas see, kes ta tegelikult on, siis kui ta saab (liiga palju) haiget, nagu sa varasemalt ütlesid.

Teglikult, ma mõtlen... et kui sa poleks armuolukorda sekkunud, siis oleksid ka ju sina olnud üks petjatest? Minu puhul oleks küll nii.

Udo ütles ...

Einoh õige asi küll ainult et täiesti valest otsast lähenetud. Tegelikult on kaks võimalust. Üks, et kui elada kellagiga koos, siis peab truu olema. Teine, et truudus tuleneb sellest, et elatakse koos. Näib nagu polekski vahet, lõpptulemuseks on ju ikkagi truudus, kuid ei. Esimene tee viib paratamatult hävinguni, teine aga teisele poole. Esimene tee on sisult siiski vägivald, omandus. On kaks võimalust, kas alluda vägivallale, või põgeneda. Teisalt, kui abielu on sellisel tasemel et pole vajadust intiimsust kellegagi väljaspoolt jagada, siis truudus saabub iseenesest. Milles on siis nende kahe tee vahe. Mõtlen, selles, kuhu suunatakse oma jõud. Ühel juhul pingutatakse truuduse saavutamiseks. Tihtipeale on nii, et ei lasta armastusel areneda. Hoitakse meeleheitlikult armastuse esimesest faasist- armumisest, kinni, kartes seda kaotada. Kuid mida kõvemini hoiad, seda enam tahab ta käest libiseda, siis pingutadki, säilitad truudust. Teisel juhul suunatakse pingutused arengule. Suhte arengule, enese arengule, kaaslase arengule. Pole nii, et saabub armastus nagu päike ja siis soendad eluaeg end selle paistel. Pigem on armastus nagu tee, mida mööda rühid, ületades pidevalt kõikvõimalikke takistusi.

Maria ütles ...

Ahjaa.. Ma unustasin enne kirjutamata, et minuarust puudub sellisel jhul kooselul/abielul mõte kui ei suudeta truud olla.

m2rtsaar ütles ...

Voldemar, ma ei saanud päris hästi aru, mida sa selle esimese kommentaariosaga mõtlesid (oli see sama, mis I variant?)

Kindlasti ei saa olla truudus, ega muu väärtus olla pealesunnitud (vaid ikka vabatahtlik), ent ma usun, et on ka aegu, kus miski ei näi hea ja aegu, kust tuleb lihtsalt hambad ristis läbi minna.

Mõnikord inimesed lihtsalt ei arene. Mõnikord on lubatud ka kannatada.

Kuid mulle tundub, et 2 inimest siiski astusid minu poolele?:)

ritsik ütles ...

Mina kuulun ka sellesse vähemusparteisse, kes arvab, et ühe inimesega võib truult elu lõpuni koos elada´...
Olen olnud situatsioonis, kus mu hea sõbranna pidas armukest ja mul oli kohutavalt raske vaadata silma nii sõbrannale kui tema seaduslikule abikaasale sest ma tõesti hoolin neist mõlemast...
Ei läinud petetule tõde kuulutama, leidsin, et siis teeksin rohkem inimesi õnnetuks kui ütlemata jättes.

m2rtsaar ütles ...

mina õnneks pole sellises olukorras pidanud olema, kui maria ja ritsik. (võib-olla seepärast, et olen tahtnud hobuklappe ja seda teemat ikka vältinud.)

ma ei saa enam õnnelikkusest aru, kui ühel hetkel enam inimesed tõde teada ei taha. minu jaoks on nad käinud ikka käsikäes. uskumatu!