Laupäev, 21. juuli 2007

Toolile istub Beethooveni Kristi!

Selle pühapäeva külaline siin blogis on noor neiu, kes ütleb, et ta on must lammas ja ärahellitatud laps. Ühtlasi on tal rääkida üks kurb lugu Beethoovenist ja mõtteid sellistest inimestest, kes ta närve söövad. Teretulemast Beethooveni Kristile... tule istu toolile!

Minu nimi on Kristi. Sündisin 18 aastat tagasi Tartus Toomemäel. Kunagi oli mu sünnipäev püha ja inimesed ei läinud tööle. Samuti toodi palju punaseid nelke. Mu sünnipäev on naistepäeval.

Ma olen oma peres aia taha läinud mustast lambast ärahellitatud pesamusa ehk ainuke laps. Loomi ei ole, kuna elame korteris.

Muidu on mind terve elu ümbritsenud kassid ja naabri koerad. Praegu on ka vanaema juures minu kass-Pätu. Sõltuvuses olen olnud šokolaadist, armastusromaanidest, breketitest, kaartide mängimisest, õhtustest jalutuskäikudest, palvetamisest. Praegu olen sõltuvuses palvetamisest ja kohvist.

Kurb lugu
... See juhtus siis, kui ma olin mingi 7-9-ne, ma ei mäleta enam täpselt kui vana. Mu vanavanemate naabritel on koguaeg olnud 2 koera ja kuhjaga kasse, kuna nad peavad maal seafarmi, siis ei ole neil puudust lihast ja toidust ültse. Kõik ümberringsed koerad käivad nende juures söömas. Mina väiksena koos tädipojaga olime koerte kuudis ja mängisime nendega. Ühe koera nimi on Beethooven, kes on praegu veel alles ja teine oli Kulo. Nad olid lahutamatud, alati hästi sõbralikud tulid ja liputasid saba ja tahtsid pai. Meie majad koos paari majaga on väikesest mäest alla Viljandi järvele hästi lähedal. Ja kui sa tahad linna minna, siis pead väiksest mäest/künkast üles ronima ja siis satud sa ühele peatänavale, kus sõidavad hästi tihedalt autod. Kulo jooksis üks suvi ilma teele vaatamata üle tee ja jäi auto alla ja sai surma. Natuke hiljem hakkas üks naabrinaine kuulma koerade ulgumist ja läks vaatama, mis juhtus.

Siis ta nägigi seda.

Kõik selle tänava koerad ulgusid ja nutsid kaasa koos Beethooveniga, kes jäi oma parimast sõbrast ilma. Samal suvel kaotas Beethooven ka oma peremehe. Beethooven jäi pärast seda hästi kurvaks ja on seda senimaani. Mina kaotasin oma lapsepõlve koera ja nutsin. Praegu ei tea ma mida ma siis teen, kui Beethooveniga midagi peaks juhtuma, kuna ta on olnud nii kaua kui ma teda mäletan ja ma armastan seda koera!

Minu lemmik raamatutegelane on Väike Prints. Mul on paljud laulusõnad peas, nt. Eesti hümn, See on mu armastuse laul, Mina usun, Oma rahu...neid on palju kristlikke laule, mille sõnu tean peast tänu ülistuses kaasa aitamisele.

Närvi ajavad need inimesed, kes kopeerivad ja võtavad teistelt asju üle. Samuti inimesed, kes poevad ja tahavad alati tähelepanu keskpunktis olla ja ka need, kes teevad ennast teiste ees lolliks, et sulanduda nende keskele. Ma ei taha saada töönarkomaaniks. Ma tahaksin pühenduda oma perele ja Jumalale, mitte tööle.

3 väidet *üks on vale:

1) Mu lemmiklill on valge roos.
2) Mu lemmikjook on koka.
3) Ma olen leidnud oma elu armastuse.

Järgmine lugeja istub toolile 29.juulil. Tegemist on vägagi pädeva ja samas, noore emaga, kes armastab heegeldamist... Ta on Eesti suvepealinna žurnalist, keda jääme põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust
"Aidake mul blogida!".

3 kommentaari:

Maria ütles ...

Loomad tunnetavad üldse kõik oma kaaslase või peremehe surma. Nad elavad seda ka raskelt üle.

M2rt ütles ...

kuskil filmis n2idati, kuidas koer hakkas ulguma, kui peremees suri... aga peremees oli juhuslikult tuhandeid kilomeetreid eemal.

syrr v2rk

Unknown ütles ...

Samas on koerad maailma parimad kaaslased. Nad kuulavad sind koguaeg, ei vaidle vastu ja lihtsalt vaatavad oma kurvade silmadega ja tahavad pai.