Esmaspäev, 30. juuli 2007

Toolile istub Kopteri Anniki!

Selle pühapäeva külaline on suurest armastusest sündinud Anniki, kelle töövahend on klaviatuur. Tal on üks väga emotsionaalne mälestus oma isast, ja tal oli lapsepõlves üks plakat seina peal, mida ta esmakordselt avalikustab ka meile... Teretulemast Kopteri Annikile, tule istu toolile!

Olen Anniki ja ma kirjutan, päris palju. Peamiselt selleks, et oma palka välja teenida, kuid ka sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib. Aga kui asjale natukene loominguliselt läheneda, siis mulle meeldib öelda, et ma olen „The girl who is living between take off and landing.”

- Kuidas sa sündisid? Kuidas ma sündisin, ei oska ma tõesti öelda. Aga ma tean, et ma sündisin tõeliselt suurest armastusest.

- Sinu pere ja muud loomad? Muid loomi ei ole, kuid minu peres elab põhikohaga peale minu peaaegu 2 aastane Oliver. Külalisesinejaid on ka.

- Millest oled (olnud) sõltuvuses? Ma olen sõltuvuses kohvist, coca-colast ja suitsetamisest, sest kiirematel päevadel tunnen, et just need kolm asja hoiavad mind elus.
Aga ma vajan ka igapäevaselt tunnustust, et see, mida ma teen, on oluline. Ja just täna väljendati seda mulle kõige emotsionaalsemal moel, mida olen nende nelja aasta jooksul näinud, kui ma kirjutanud olen.
Käisin oma lugu näitamas loo allikale, et ta sellele enne ilmumist saaks pilgu peale heita. Tegemist polnud suure asjaga, pigem lühiuudise poole kalduv lakooniline nupuke, mille kirjutamine on muutunud nii rutiinseks, et sinna sisse ei pane ma mingeid emotsioone. Suuremaid lugusid meeldib mulle seevastu just nii kirjutada, et jätan nendesse ka tükikese iseennast.
Ja siis ta luges seda ning hakkas nutma. Mina ehmatasin muidugi ära, et mis nüüd siis nii valesti sai, et lausa vee lahti kisub. Aga tema vaatas mulle oma suurte silmadega otsa, pisarad mööda põski voolamas ja ütles: „See oli nii ilus! Aitäh sulle!”.
Ja see võttis sõnatuks, ausalt.

- Räägi üks kurb lugu
Ma räägin parem loo, mis mul siiani väga hinges on, mille pärast ma piinlikkust tunnen ja mis mul endiselt rahus elada ei lase.
Kasvasin üles käsitööliste peres. Minu mõlemad vanemad olid raskelt haiged ning sellepärast ei käinud kumbki neist tööl, vaid teenisid kogu meie sissetuleku kodus näputööd tehes.
Ja kui ma olin noor, siis ma tundsin selle pärast piinlikkust. Sest kõigi minu sõprade ja eakaaslaste vanemad olid väga edukad, lisaks veel tunduvalt nooremad kui minu omad ning mind narriti mu pere pärast.
Mu isa käis oma tervise pärast suhteliselt tihti Tallinna ja Tartu haiglas uuringutel ja tema paarinädalane äraolek oli meie argipäeva lahutamatu osa.
Ühel hommikul läks ta jälle plaanilisse kontrolli. Kõigepealt sõitis sama bussiga linna, millega mina kooli läksin ning sealt edasi. Ma ei istunud bussis tema kõrvale, sest kõik mu sõbrad olid samuti seal ning 12 aastane eelistab pigem viimastega koos olla. Ja maha minnes ma ei öelnud talle head aega, kuigi ma tundsin, et tahaksin teda kallistada ja põsele musi anda. Noore tüdruku asi, kõik ju vaatasid.
Aga tema seekordne minek oli teistmoodi kui eelmised. Sest ta ei tulnud enam tagasi. Mu isa sai haiglas infarkti, lamas 10 päeva koomas ja suri. Oma sünnipäeval. Ja mul on nii valusalt meeles see hommik. See, et ma ei saanud temaga hüvasti jätta. See, et ma ei saanud talle öelda, kui väga ma teda armastan, kuigi ta teadis seda niigi. Ning see on miski, mida ma pole endale suutnud vist tänaseni täielikult andestada.
Mul oli maailma parim isa, kes oli kõigeks valmis oma pere ja laste heaolu nimel. Ta kannatas ja rassis vaikselt, koormamata teisi oma probleemide ning muredega. Ning just see, et ta seadis meie heaolu enda omast ettepoole, tegi ta tervisele karuteene ning viis ta meie juurest minema.
Aga ma räägin temaga siiani, sest ma siiralt usun, et ta on kuskil ja valvab selle üle, et mul kõik hästi läheks. Mul hakkab kergem, kui saan oma muredest talle rääkida. Ja ma ütlen talle iga päev, kui väga ma teda armastan, sest ma tean, et ta kuuleb mind.

- Lemmik raamatutegelane? Mind on alati köitnud lasteraamatud. Kõige rohkem meeldiks mulle olla Pipi Pikksukk.

- Millised laulusõnad on sul peas? Mul on eranditult peas kõik Robbie Williamsi laulusõnad. Just lõpetasin tema raamatu lugemise ning see meeldis mulle, sest ma tunnen, et ta mõtleb paljuski samamoodi kui mina mõtlen. Kuid on samas nii erinev.

- Kes sind närvi ajab? Peamiselt ma ise, kui teen oma lollusest midagi valesti. Ning inimesed, kes ei pea lubadustest kinni ning jäävad kohtumistele hiljaks.

- Kelleks ei taha saada? Ma ei tahaks kunagi olla inimene, kes peab tegelema raha teenimise eesmärgil millegagi, mis läheb minu põhimõtete ja vaadetega vastuollu.
Ja kui mu laps ükskord suureks kasvab, siis ma ei taha olla kodus närvitsev kanaema, kellel on neljakümneselt meelest läinud, et ta ka ise kunagi noor oli.

Väiksena tahtsin ma tuletõrjujaks saada. Tegelt ka juba suht suurena, nii põhikoolis käies, kuniks tollane Päästeameti peadirektor Mati Raidma mu unistusele julma kriipsu peale tõmbas öeldes, et hakaku ma mõtlema mingi teise ameti peale, sest tema ei võta tööle naist, kes voolikutki tõsta ei jaksa.
Õnneks oli mul igaks juhuks ka varuplaan olemas, paralleelselt tuletõrjuja ametiga tahtsin ma piloodiks saada. Täpsemalt helikopteri omaks. Mu magamistoa seinal ilutses suur roosat värvi MI2 plakat ja ma unistasin, et kunagil on mul ka selline, päris enda oma. Õppisin isegi tollal matemaatikat keskmisest korralikumalt, et lennukolledžisse sisse saada. MI2 pilt on mul siiani keldris alles, kuid ma tõesti ei mäleta, miks see plaan katki jäi. Muide, üle kõige maailmas ma kardan lendamist!

- 2 tõde ja 1 vale enda kohta
* Ma õppisin tähti tundma kui ma olin neljane ning esimese raamatu lugesin läbi viieselt.
* Gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutasin maksimumpunktidele, mis on minu au ja uhkus. Sealjuures ei teinud ma mitte ühtegi viga, minu töö jäi hindajate punasest pastakast täielikult puutumata.
* Mulle ei meeldi pimedus. Sellepärast põlevad kodus olles kõikides tubades alati lambid.

Järgmine lugeja istub toolile 4.augustil. Tegemist on skaudiga, kes teab, kuidas hingeminevalt tantsida. Ta on jätkuvalt Piritasse armunud, aeg-ajalt ärkab öösel üles, et juua meeletutes kogustes vett ja kuulata vaikselt, millist elu seal põhjaöös elatakse... Jääme teda põnevusega ootama!

Ka sina oled oodatud istuma toolile... aidates sellega Märdil võidelda tema minakesksuse vastu ja rääkides maailmale, mis sorti inimene oled sina. Et pühapäevatoolile pääseda, loe postitust "Aidake mul blogida!"

Eelmine pühapäev:
Toolile istub Beethooveni Kristi!

4 kommentaari:

Mia ütles ...

Minu meelest on sul väga hea blogi ja olles seda vahel lugenud, ei ole ma siiani kunagi kommenteerinud, aga ma tahtsin öelda, et see inimeste tutvustamise mõte on sul väga hea ja kui ma kunagi piisavalt julgust kokku saan, et sulle oma pilt ka saata, siis vastan ka küsimustele ja saan sinu blogi "kaanestaariks". Asi ei ole häbelikkuses vaid fotogeenilisuse puudumises. Aga edu selle plaani elluviimisel/selle jätkamisel!

m2rtsaar ütles ...

nii Kristi kui Anniki on jube toredad olnud t6esti.

Loodan, et saadad mulle emaili niipea, kui oled enda visuaalsete j22dvustustega rahul:)

soovitan olla!

Mia ütles ...

Teen ära. Kodutütre ausõna;)

m2rtsaar ütles ...

Super.