teisipäev, 31. juuli 2007

Abielusõrmus pista endale näppu

Paaris filmis olen näinud, kuidas peategelane kodust väljaminnes võtab sõrmuse sõrmest. Ja kui hiljem auto garaazhi ajab, ning on teel pannkoogilõhnalisse kööki, siis pistab abielusõrmuse uuesti näppu... huvitav, kas sihukesi inimesed elavad vaid rezhissööride teadvuses, või ka reaalsuses?

Olen nüüdseks rauast kaevukaani tõstnud terve kuu. Eks ikka tehases linditööl. Esimesel nädalal käis aeg-ajalt mingi krõbin läbi... läbi sõrme. Ei teind´ sest välja... aga siis, nädalal lõpul, kui oma parema käe Nimeta Matsi vaatasin, oli sõrmus üleni kriimune. Säravast valgest kullast oli saanud sadade kaevukaante pidurdusplats.

"Oi, vaata, milline su sõrmus on!" imestas abikaasa.
"Oi, on jah."
"Kas sa tööl seda ära ei võta?"
"Ei võta jah. Ja nüüd, PS, on niigi liiga hilja."

Sidusin need kriimud enda sentsimaalsusega. Mõtlesin, et kui tore oleks kahe-kolme aasta pärast vaadata oma sõrme, mõnel nukral mustal päeval. Ja siis meenutada, et jaa... abielu esimesel aastal läksin Soome, linditööle. Natuke alandavale tööle, aga siiski väärikale tööle. Sest sellega toetasin perekonda, kes alles ajas oma juuri ja ka üht pisikest võsukest, kes kõhus ja saab tänu linditööle süüa.

Arvan, et suhetes on oluline kinnistada oma truudust teisele. Ja kodust väljaminnes teha pigem sõrmele lühike pai, kui tõmmata sealt sõrmus ja mõelda... sedasama, mida rezhisöörid lindil.

Aga Greta tõmbas küll sõrmuse näpust. Juba terve nädal hoiab seda köögilaual, seal kus peaksid olema hoopis soojad pannkoogid. Nimelt läksid tema sõrmed liiga paksuks.

Suvine rasedus, teadagi värk.

9 kommentaari:

kukupai ütles ...

Teatud töödel oleks siiski mõistlik sõrmus ära võtta. Ma pidin ise ükskord äärepealt sõrmest ilma jääma kui sõrmus kuhugi kinni jäi. Ja olen näinud mehi, kellel ongi see juhtunud.
Ega Sa siis seepärast vähem abielus pole ega oma naist vähem armasta. Ja kuld ei ole ka nii tugev, et igasugust retsimist välja kannatab.

m2rtsaar ütles ...

Oh, kukupai. Mu r66mu tahad röövida.

Eks rets jääb retsiks. Ja ohtlikusem6ttes on sul iva.

Ent postituse tuum miskis muus kui s6rme kaotamises. On viise, kuidas truudust murda, tugevdada. Ka lihtlabaseid.

Huvitav oleks teada, kuidas teised on oma suhteid tugevdanud, teadlikult.

ühe abielu lugu ütles ...

jah Märt sinu lugudes on selline vahva rõõm:) pean hakkama siit inspiratsiooni hankimas käima :)ühe abielu lugu on tegelikult valus lugu :)

Ti:a ütles ...

aga minu emal on tänu abielusõrmusle peaaegu et sõrm otsast ära tulnud :( see jäi kunagi sellise suure kalluri mingi lava äärde kinni.
armastus ei ole väiksem ilma sõrmuseta, ta ju algas ka ilma sõrmuseta. tema märgiks on sõrmus. need kes sõrmust filmides ära võtavad, kui just tegu spetsiifilise tööalaga pole, need tahavad olla abielust vabad ja näidata end vallalistena.
tead ,et naiste suus keerleb jutt, et suvel ei saa end vallalisena näidata, sest päike on abielusõrmuse rõnga sõrme päevitanud.
abielu on abielu, kahevaheline ja südames.

m2rtsaar ütles ...

eks tiiauspaikal on oma kogemus. ja sellest ka oma arvamus:)

minul ohtlikusekogemus (veel) puudub, aga olen näinud kui oluline on näidata välja ka teistele (kahevahelist) abielu. kasvõi selleks, et "ühe teise abielu lugu" inspireerida.

Anonüümne ütles ...

Olen selle peale ka ise mõelnud. Nimelt ei kanna minu isa samuti töö tõttu (hügieenilistel põhjustel:S?) sõrmust ja seda vist juba pea viimased 20 aastat ja ta ei pane seda ka peale tööd ega puhkepäeval sõrme. Väiksena ikka pärisin ja muretsesin: teiste vanematel ja emal(!) ju on sõrmus sõrmes. Järelikult see ikka on üks oluine asi. Ühes olen aga kindel - mu isa on selle võrra truudust tugevdanud teisel viisil: suuremat pereinimest annab otsida.

Anonüümne ütles ...

hmm, kuidas tugevdada suhteid...

Vahel on hää lugeda mõnd oma- või võõrkeelset suheteteemalist raamatut, neid on viimasel ajal ikka päris posu ilmunud. See raputab harjunud rööbastest välja ja aitab tähelepanu pöörata sellele, mis muidu ehk kuidagi varjus on või tuletab meeste-naiste erinevat maailmanägemist meelde, nõnda et saab oma käitumises jälle midagi korrigeerida, et teisel parem oleks.

Ma arvan, et suhteliselt teadlik on meie puhul ka see, et meil ei ole kodus telekat, mis mõttetult naelutaks vaid sellel ajal, mida me muidu telekale kulutaksime, teeme me ühiseid Karlova-Tammelinna jalutuskäike ja suhtleme. Ja suhete tugevdamiseks ma suhtlemisest paremat ei tea.

Ja vahel (eriti võõrsil olles, aga ma olen seda ka niisama teinud) on hea oma mõtted kirjaks (tavaliseks, mitte e-mailiks!) vormida ja kaasale teele panna. Tore on kirja saada ja kirja kirjutada ja rääkida selles ühistest tunnetest ja unistustest ja ikka nõnda edasi.

Ahjaa, suti formaliseeritum peretugevdamise asi ka - sügisest kevadeni käivad kolgatal kord kuus koos peregrupid - igas grupis 4-6 noort peret ja teemaks siis peresuhted ja kõik sellesse puutuv. Ja see ei ole üksnes klg-taga piiratud, nii et kui huvi, siis igal sügisel saab liituda.

Rohkem hetkel ei meenunud :)

m2rtsaar ütles ...

Asjalik kommentaar, krimilt. Virutan sulle sinu blogis talenditeemal vastu!:)

Huvitav muidu jah, et telekat peavad paljud seltskonnatapjaks... (aga ma ise avastasin täna, rutiinse töö k6rvale, selles kyll oma koha... nimelt lylitas see l6puks-l6puks mu kummitavatest m6tetest välja).

Ja arvasingi, et mingi hetk läheb jutt ka kodugruppide peale! Heh. Kui Karlovas jalutate, siis tuleb kindlasti teadmiseks v6tta, et see on paljude blogijate piirkond. Kes teab, ehk tahab keegi neist teiega liituda?

Meil Gretaga on grupp olemas. Alustame sygisel, 1 uus paar tulekul. Ses suhtes v6ib jessitada.

Head ööd!

(kahju, et blog.tr.ee viimast postitust tähele ei pannud... ma nägin nii-nii vaeva)

Anonüümne ütles ...

Thanks for the good writeup. It in fact used to be a leisure account it.
Look complicated to more introduced agreeable from you! By the way,
how can we communicate?
Here is my web page ... home cures for insomnia